Jääpüüki polnud uue aasta teisel päeval ühele Ida-Eestis asuvale järvele suundunud Mehis Rohtla varem eriti proovinudki. Kala, mis mees kätte sai, võib olla lausa uus sikuskaga püütud haugi rekord Eestis.
Väikesel järvel haaras sikuskat 14,4-kilone haug
5. jaanuar 2010, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli mereinstituudis töötav noor teadlane ise õhetab õnnest veel ka paar päeva pärast püüki. Nii suurt haugi, kes kaalus 14,4 kg ning kelle pikkus oli 118,5 cm, pole suur osa inimesi kunagi näinudki. Ka Rohtla ise mitte. Tema isiklik rekord sai nüüd umbes 11 kiloga purustatud.
Tegu ei ole kalamehejutuga, sest kala sai teiste mereinstituudi töötajate silme all kaalutud spetsiaalse suurte merekalade kaalumiseks mõeldud elektroonilise kaaluga. Selle näit ulatus täpsemalt 14,420 kilogrammini. Ka isendi pikkus määrati eriotstarbelisel joonlaual, mis mõeldud rannikumere kalade seireks.
Haugidest magistritööd kirjutav Rohtla püüdis määrata ka kala vanust. Nii vanal kalal on aga soomused juba kulunud ning kokku loetud 15 aastaringi ei vasta ilmselt tõele. Pigem on kala vanus 20 aastat ja võib-olla, et rohkemgi, oletas uurija ise.
Rohtla tõi näite, et teadlased määrasid mullu samast järvest püütud 5 kg kaalunud haugi vanust ning seegi kala oli üle 10 aasta vana.
Nigela püügipäeva kroon
Jaanuarikuu teine päev kalastajaid sel järvel ei soosinud. Kamba peale olid tulnud vaid mõned ahvenad. Rohtla otsustas vahetada landi suurema Läti päritolu haugilandi vastu ning lasi selle maksimaalselt 1,5 meetri sügavusse vette. Teha jõudis ta umbes 15 tõmmet ning keegi rabas.
Esimesed 30 sekundit püsis kala liikumatult paigal. Seejärel sööstis ta augu juurest kaugemale ning tema lähemale saamine võttis õige mitu minutit. Järk-järgult jäid vetehiiglase sööstud lühemaks ning umbes 5-6 minuti pärast püsis ta jää all juba üsna vagusi.
Alles käega jääaugus kombates tundis Rohtla ühe hiiglama suure kala pead. Enne seda jõudis ta mõelda, et kala on ehk mõni viiekilone. «Üritasin siis lõpusekaane tagant kinni saada, kuid ilmselgelt panin käe valesse kohta - tulemus: vasak pöial sai triibud peale ja veri voolama.»
Jääaugust läbi kala ei mahtunud. Juurde tuli puurida veel kolm auku. Alles siis tõsteti krokodilli mõõtu haug kahe kongitsa abil jääle.
Vaatepilt lõi sõprade seltskonna mõneks ajaks pahviks. Tundus pisut uskumatu, et sellise mõõduga kalad üldse Eestimaa vetes elavad.
Liha kõlbas süüa
Kala sai viidud mõõtmisele-kaalumisele ning lõpuks koju. Vastupidiselt ootustele maitses vana vetehundi liha fooliumis koos sibulaga küpsetatuna päris hea.
Liha jagus ka sõpradele-sugulastele, kes samuti haruldase kala maitsest osa tahtsid saada.
Siiski lubas Rohtla, et kui ta peaks ka edaspidi suure kala saama, laseb ta selle kindlasti tagasi. Suured kalad on end loodusliku valiku käigus tõestanud. Neil on head geenid ning nad annavad tugevaid järglasi, rääkis ta.
«Pealegi, sellist rekordit ei õnnestu ilmselt enam kunagi üle lüüa.»