Parema maailma vundamendi laob kool

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu Peetri koguduse asutatud (1906) emakeelse algkooli, Eesti Wabariigi aegse linna 10. algkooli ühispilt 1928/29. õppeaastast. 1. klassi astus tol sügisel 29 õpilast, nende seas ka Virve Heido (esimeses reas, toetumas kätele). Nüüd jagab väärikas eas Virve Adamson-Heido (92) meiega oma kooliaegseid mälestusi.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kes oli septembrikuu alguses tähelepanelik uudistejälgija, see sai teada, et 1. septembril taastas oma ajaloolise järjepidevuse Tartu luter­lik Peetri kool.

Rohkem kui sajand tagasi otsustasid meie esimesed suurema vastutustunde ja empaatiaga haritlased ning ka praktilises majanduselus toimekad tegutsejad – Peetri koguduse liik­med – üheskoos lastele alghariduse andmiseks oma, emakeelse (riigikeel oli tollal vene keel) algkooli asutada. Kool pidi alustama (1906) üüritud ruumides, nelja aasta pärast aga pühitseti oma uus koolimaja.

Peale lugemis-, kirjutamis- ja rehkendusoskuse juhatati lapsi ära tundma elu püsiväärtusi, hoolima iseendast ja ligimestest. Nädalas oli kolm usu- ja kombeõpetuse tundi, nii on kirjas kooli kroonikaraamatus.

Omal ajal kangelaslikult asutatud kool sai aja nõuete ja olukordadega kohandudes (kahe klassiga algkoolist kuueklassiliseks) töötada 38 õppeaastat.

Sel sügisel taasavatud Peetri kool alustas samuti üüritud ruumides ja temagi loodab nelja aasta pärast jätkata õppetööd oma koolimajas. Erinevus on siiski selles, et sajand tagasi pidid kooli asutajad ka maja üles ehitama, nüüdsed kooli taasavajad peavad selle koolikõlblikuks remontima. Praegune elutu lagunevate kõrvalrajatistega lähimineviku tööstushoone pole küll tänapäeva tartlasele kunagise koolimajana aimatav.

Oh kooliaeg ...

Kuid õnneks on meil väärikas eas tartlaste seas neid, kes alustasid oma kooliteed just Peetri koolis. On võimalus kuulata suurepärase mäluga 92-aastase tartlanna meenutusi. Tema sibas Peetri kooli esimesse klassi 1928. aasta sügisel.

Virve Adamson on Puiestee tänavas Peetri kiriku läheduses elanud peaaegu 90 aastat. Pere tuli Aia tänavast Ülejõele elama, kui Virve oli viieaastane. Tema isa, Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas võidelnu, hiljem Tartus paiknenud 2. üksik­-jalaväepataljoni majandusohvitser, ostis sinna maja.

Kuigi kesklinnas tegutses ka kalleid erakoole, pidas Jaan Hei­do loomulikuks, et laps läheb õppima kodulähedasse kooli.

Virve Adamson kirjeldab, et tema ilus, punastest tellistest koolimaja asus Peetri kiriku taga, tänavast eemal, Narva maantee ja Peetri tänava nurgal. Maanteepoolse peasissekäigu ette jäi väike vaba plats.

Loomulikult on tal meeles esimene koolipäev, ema õmmeldud lemmikkleit, mis selgi tähtsal päeva seljas oli, ning uhke juustesse seotud lehv.

Koolivormi tollal Peetri koolis polnud. Kuigi kool alustas 1906. aastal segakoolina, oli see Virve Adamsoni ajal üksnes tütarlaste kool. Koolis käidi nii, nagu vanemad oma lapsi riietasid. Algklassides olnud mõnel isegi kirjust sitsiriidest põll ees.

Hiljutisest pildiga varustatud ajaleheuudisest ilmnes, et taasavatud Peetri kooli esimesse klassi astujad said peale aabitsa ja päeviku endale ka puna-musta-kuldse vormimütsi. Milline oli tollane Peetri kooli vormimüts?

Kui Virve Adamson 1928. aastal esimesse klassi astus, olnud koolil küll oma vormimüts, musta põhjaga nokkmüts, mis nüüd tagantjärele meenutab talle üliõpilaskorporatsiooni rebaste teklit. Aga lapsed siiski vormimütsi eriti ei kandnud.

Kooli õhkkond olnud esimesest koolipäevast peale julgustav ja heatahtlik. Virve Adamsoni tähelepanelikult kuulates tundub, et tal on oma armas algkool detailideni meeles.

Klassiruumid olnud kõrged ja valged. Aknad suured. Virve istunud akna all. Sealt olnud tore vaade puudele, põõsastele, linnukestele. Koolimaja ja kiriku vahel olnud kooliaed.

Kuigi Virve kooliajal, Eesti Wabariigi päevil, oli kooli ametlikuks nimeks Tartu linna 10. algkool, kutsutud rahva seas seda ikka kirikukooliks. Lapsed ise arvanud, et küllap vist sellepärast, et koolimajas oli suur kiriku leerisaal ja seal peeti ka pühapäevakooli. Saali seinal olnud imetlusobjektiks ühe vanahärra värviline portree paksus kuldraamis. Lapsed teda ei tundnud.

Vastutustundega alles hoitud kooli kroonikast (tänu kunagisele õpetajale Johannes Sollile ja tema tütrele Malle Pihlakule) saame teada, et sellel, koolile 25. sünnipäevaks kingitud pildil on Peetri koguduse koolikomisjoni esimees, ärgas ja ettevõtlik kellassepp Eduard Kivastik. Portree on maalinud kunstnik Mart Pu­kits.

Avaras leerisaalis korraldati ka koolipidusid, ehiti jõulupuud, tähistati emadepäeva. Samas olnud ka võimlemistunnid. Kevadel ja sügisel peetud need aga õues.

Küllap on enamikul meist oma kooliajast erutavad mälestused koolipidude eeskavade ettevalmistamisest. Virve Adamsonilgi on meeles, et lastekoor esines kõikvõimalikel kooliüritustel. Muusikatunde andis ja koori juhatas koolijuhataja Johan Jänes ise. Ja ikka viiuli saatel, nagu õpetaja Laur Oskar Lutsu «Kevades».

Enesestmõistetavalt kuulusid ka Virve kooliajal peokavva tantsud. Nagu näiteks «Liblikad», «Lumehelbekesed». «Voll­schlank, no ikka täissale saksa keele õpetajanna preili Hedvig Annete Kangro näitas ette ja meie hõljutasime järele,» meenutab ta naerulsui tollaste graatsiate harjutamisi.

Auh-auh ja näu-näu

Virve tunnistab, et algkooli laulutundide krooniks oli ikkagi ülelinnaline kooliõpilaste laulupidu.

Virve Adamson ütleb siiralt, et neist kooslaulmistest on midagi ilusat hinge jäänud. Laul «Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule» tulnud südamest ja kõlanud väga ilmekalt. Eriti selle koha peal: «Mu koerake teeb auh-auh-auh ja kiisuke teeb näu-näu-näu.» Koori juhatanud noor energiline ja lõbusa ilmega Voldemar Klii­mand. Koos püütudki endast parim anda.

Oma algkoolipäevi meenutab Virve Adamson tänutundega. «Tegevus tunnis, koolis ja väljaspool kooli oli eakohane. Esimesed teadmised süvenesid aste-astmelt. Nii saime kõigest aru, oli kergem õppida ja kõike meelde jätta,» räägib ta.

Õppekäigud linna viisid väikesed inimesed vähehaaval kodu- ja kooliteest kaugemale. Toomemägi, ülikooli muuseumid, Raadi park, tiik, luiged ja loss olid kui pildid muinasjuturaamatu kuningalossist, kuhu võis õpetaja selgitavate sõnade saatel siseneda. Ka rongiga Vapramäele ja Elvasse sõit, koos õpetajaga looduses veedetud tunnid tõid aastaaegade omapära lähemale.

Humanitaarse kõrgharidusega (kauaaegne Eesti Kirjandusmuuseumi töötaja) Virve Adamson mõtleb austusega mitmele oma algkooliõpetajale. Lastesõbralik Johan Jänes sobis väga hästi just algkooli juhatama. Tema abikaasa Johanna Jänes oli tasase häälega emalik suhtleja. Tollased lapsed ei tulnud kooli lasteaiast, vaid kodust, emade, vanaemade või tädide hoole alt. Ja sellepärast oli neil koolitee alguses just sellist armastusväärset õpetajat vaja.

Praegu eakanagi hindab Virve Adamson sõbralikku ja vanaisaliku olemisega esimeste klasside usu- ja kombeõpetuse tunni andjat, Peetri kiriku köstrit-organisti Karl Lampsonit. Rahulikult jutustas ta piiblilugusid. Need olid justkui järg kodus etteloetud muinasjuttudele, mis pajatasid heast ja kurjast.

Et elus oleks vähem halba ja rohkem head, peavad lapsedki püüdma olla head, pahateod ei jää märkamata.

«Lapsepõlv on meie elus väga üürike aeg. Minul ja mu eakaaslastel oli see ka algkoolipäevil rõõmus ja pingetevaba,» hindab väärikas eas Virve Adam­son oma haridustee algust.

Tagasi üles