L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Martin Pau: rattakiiver ja ühiskondlik sund

Martin Pau
Martin Pau: rattakiiver ja ühiskondlik sund
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Martin Pau
Martin Pau Foto: Postimees.ee

Kui olin kirjutanud 12. septembri ajalehte uudise politseireidist, mille tulemusel sai kuus teismelist jalgratturit karistada kiivri puudumise eest, nägin jälle, kuidas see teema lugejad üsna selgelt jah-leeri ja ei-leeri jagab.

Esimesed arvavad, et rattakiivrit peab kandma ja politsei peab kiivrita lapsi trahvima, teised arvavad, et isiklik turvalisus on igaühe enda asi.

«Mentidel pole riigikassa täitmise nimel enam targemat teha kui väeteid lapsi peedis-tada! Kurat, me omal ajal sõitsime kõik kiivriteta ja mitte kellelgi polnud ajud mööda asfalti laiali!» võiks võtta kokku ei-leeri kõige raevukamate esindajate mõtted.

Põhimõtteliselt olen ma ise isikliku vastutuse pooldaja. Vähegi järele mõeldes saab aga küllap igaüks aru, et isikliku vastutuse piirid pole selged ja ühesed, sest võrdset vastutust ei saa nõuda viie- ja viiekümneaastaselt. Ning mis seal salata, ka mõni viiekümneaastane võib käituda vahel viieaastase kombel, kuigi pole saanud süüdimatuse diagnoosi.

Kui meie lapsena ...

Kui võtta kõigepealt liiklusohutuse temaatika mõõdetav osa, võib üsna kerge käeliigutusega heita nõrkade argumentide prügiurni suurema osa retoorikast «vaat kus meie omal ajal».

Kui mina olin teismeline poisike, oli Eestis kolm korda vähem autosid ning näiteks enamik veoautosid, ZILe, GAZe ja MAZe, ei suutnud arendada kiirust 90 kilomeetrit tunnis. Liikluspilt on muutunud, aga inimene on ikka inimene: sama suure tähelepanuvõime, ettenägemisvõime, reaktsioonikiiruse ja haavatavusega.

Kui nüüd võtta Tamme gümnaasiumi õpilaste näide, kuue 14–16-aastase ratturi karistamine kiivri puudumise eest, siis mul pole põhjust kahelda, et nii suured lapsed suudavad täita liikluseeskirja ja saavad aru peamistest ohtudest, mis neid linnatänaval varitsevad. Ometi võib üsna veendunult väita, et nende liiklusküpsust ei saa kõrvutada 24–26-aastaste küpsusega.

Minu keskmine tütar tegi paari aasta eest kooli juures jalgrattaeksami. Tema liikumisteed Tartus on kaunis lühikesed, mistõttu rattaga linnatänavale minek pole meil jututeemaks tõusnud.

Aga kui ta tahaks seda ühel päeval teha, nõuaksin tungivalt kiivri kandmist. Sa võid olla ise kui tahes ontlik ja hoolas, aga roolijoodiku või muidu tölli ette sattumist pole võimalik ette näha.

Proovin tuua kohaseid võrdlusi. Meist paljudel on kindlustatud päris kena kopika eest kodu, aga vaid tühisel protsendil läheb kindlustust elu jooksul vaja. Maksaksime tuhanded eurod justkui tühja. Või turvavöö: vähemalt 90 protsenti meist ei satu liikluses kunagi olukorda, kus see asjandus meie elu päästaks.

Kui õnnetu juhus siiski mängu astub – välgunool maja üles leiab või vastassuunavööndisse kaldunud metsaveomasin teelt välja sõitma sunnib –, võib õnnetuseks valmistunu kergendus ja rõõm kaaluda hiljem üles kõik arutlused turvavöö ahistavusest või kindlustusmakse asemel uue teleka ostmisest.

Seadus muutmisele?

Mulle näib, et lääne ühiskonnad on juba aastakümneid tagasi selgeks vaielnud, et igaüht täielikult iseenda eest vastutama jätta ei saa, sest igaüks ei suuda kõrvalise sunnita vastutustundlikult käituda.

Näiteks turvavöövastaste retoorika keskendub tihti väitele, et avarii korral kannatab turvavööta inimene ise. Kannatab küll, aga näiteks üle katuse rulluvas autos võib ta ühtlasi lömastada kõrvalistmel reisiva lapse.

Jalgrattakiivri puhul on muidugi selge, et kiivri puudumine kõrvalistele füüsilisi traumasid ei põhjusta. Lähedaste inimeste hingetraumasid küll, kui kukkudes leiab kolp betoonist äärekivi. Suhtumist, et vahest minuga ei juhtu, võib endale lubada laps ise, aga lapsevanem mitte. Ja ometi olen ma kindel, et lubavad ka lapsevanemad.

Me kuuleme kahjuks üsna sageli lastest, keda tuleks nende vanemate eest kaitsta.

Näiteks kui isa tavatseb ringi kärutada vintis peaga ega kõhkle neil puhkudel võtma masinasse lapsigi. Leebem variant on, et kaitsta pole just vaja, aga osa lapsevanema tegemata tööd tuleb ära teha teistel. See on minu pilgu läbi see, milles tuli appi noori rattureid kooli juures «peedista-nud» politsei.

Samas, meie ühiskonnas on igaüks täiesti vaba algatama diskussiooni liiklusseaduse muutmiseks nii, et rattakiivri kandmise kohustus lõpeks näiteks neljateistkümnendaks eluaastaks.

Kui 14-aastane tunnistatakse juba sel määral vastutusvõimeliseks, et talle võib koostada väärteoprotokolli, ja sama vanalt arvatakse inimene olevat küllalt küps, astumaks liiklusse mopeedijuhina, kas pole ta siis ehk küps ka selleks, et hinnata ise rattakiivri vajalikkust? Ehk on selleks küps isegi 12-aastane?

Peaasi, et seda diskussiooni ei lammutaks süüdimatud väited, et mingit piiri polegi vaja.

Lollus või looming

Kui sõidan suvel rattaga Tartusse tööle, siis vähemalt esimesel viiel kilomeetril, külavaheteel, ma rattakiivrit kunagi ei kanna. Tavaliselt ei näe ma ühtegi teist liiklejat, vahel üht-kaht autot. Usun, et seal kaitseb kaugele paistev neoonvest mind kiivrist palju tõhusamalt.

Viimasteks kilomeetriteks linnas tõmban aga kaitsva kupli peale. Kui tuleb surra, siis tuleb, aga ei tahaks surra lollisti, pimeda juhuse läbi.

Loominguline kiivrikandmine, mitte formaalne seadusetähe täitmine, võiks olla ideaal. Aga kuidas tabada piiri loomingulisuse ja lolluse vahel?

Märksõnad
Tagasi üles