Maraton toob vabatahtlikele peo

Kui vaja, pani vabatahtlik Marje Püvi kurnatud sõitjatele söögi ise ka suhu. Palu teeninduspunktist jäi rattamaratoni lõpuni veel 22 kilomeetrit. Foto: Margus Ansu

«Tervitame saabujaid! Lõpuni on 22 kilomeetrit, järgmine toitluspunkt on Hellenurmes 10 kilomeetri pärast. Jälgi kiirust! Tunneli lõpus tuleb järsk pööre paremale!» hüüdis mehehääl mikrofoni Palu teeninduspunktis.

Kell 12.48 olid võitjad juba veerand tundi finišis aega veetnud, kuid raja 66. kilomeetril veeresid tolmuste palgetega pedaalijad endiselt katkematu voona, raja äärde kogunenud lehvitasid reipalt.

Pühajärve puhkpilliorkester tervitas saabujaid helilooja Raimond Valgre palaga Helmist ja džässirütmist. Toidulauad olid kraami all lookas. Pilvede tagant ilmutas end vaikselt päike.

Väsimatud töömesilased

«Tule söö, siis läheb kurvastus üle! Rosinad on kukli sees ja puha. Vanaema tehtud Salvesti kurki kah!» hüüdis toitluspunktis tegutsenud Marika Viks väsimatult.

Tugeva hääle on Nõuni õpetajanna endale töö käigus saanud. Maratonil käib ta vabatahtlikuks üheskoos teiste oma küla inimestega.

Laudade rivi lõpus ergutas sõitjaid rõõmsameelne Marje Püvi, kes vee ulatamise vahepeal tantsis meditsiinitöötajast sõbrannaga valssi. «Me teeme sõud, et kellelgi tuju ei kustuks!» naeris hallipäine daam nooruslikult ja tunnistas, et vahepeal on adrenaliin nii laes, nagu sõidaks ise.

Kümnete vabatahtlike vahel vilksas ringi aktiivne poisike, põll põlvedeni ja kummikindad küünarnukkideni, käes kõlkumas ämber rosinakuklitega, ja uuris laudkondadelt, kus kukleid vaja.

10-aastane Han­­no-Henri Reidolf abistas rattamaratoni toitluspunktis koos ema Üllega juba neljandat korda. Maratoni lasteüritustel ta kunagi käinud ei ole, küll aga käib ta Otepääl suusahüpete ja kahevõistluse trennis. Peale intervjuud haaras ta oma ämbri ja kihutas järgmist laadungit tooma.

Tolmune kõrbemaraton

Rattamaratonist osavõtja Andres Ojasalu rääkis banaani süües, et seekord on teda tabanud mitmed tehnilised viperused, sest korra remonditi keskjooksu ja kaks korda vajas vahetust esikumm.

Kikilipsu, soojades toonides flanellsärki ja põlvpükse kandnud Ojasalu ütles, et kuna tema sportratta raam läks just katki, siis ei leidnud ta enne võistlust muud võimalust kui ühekäiguline kaheksakümnendate linnaratas ja loomulikult pidi ka riietus sõiduvahendiga klappima.

Kalle Pärt nimetas seekordset võistlust tõeliseks kõrbemaratoniks. «Nii kergesti pole veel ühelgi aastal rada läbida saanud! Tõenäoliselt tuleb aeg ka siiani parim,» arvas ta ja lisas, et viimased kakskümmend kilomeetrit kavatseb ta täiega nautida ja teisel pool toidulauda seisjatega suhelda.

Banaanidest ja soolakurkidest energiat ammutanud Maris Sildnik selgitas naerulsui, et ta polegi kunagi varem nii pikka maad rattal läbinud, kuid venna õhutusel tuli proovima. «Sõit on huvitav ja Eestimaa loodus on ju nii ilus,» sõnas ta.

Metsa all vabamat hetke väikseks hingetõmbeks kasutanud meditsiinitöötaja Villem Nigu märkis, et päev on küll kiire olnud, aga suuremaid õnnetusi juhtunud ei ole. Mõned kukkumised ja rangluumurrud, kuid tegijatel ikka juhtub, selgitas ta.

Mehaanik Ainer Hanni seisis teeninduspunkti lõpus ja kurtis, et rada on tolmune ja seega kuiv, mis teeb tema tööpõllu hoopis ahtamaks.

«Lootsin, et tükke ikka lendab ja saan siin päästa asja, aga selline igav kuiv kõrbekas on täna,» muigas ta ja arvas, et täiuslikust rannapäevast on ainult veekogu puudu. Kella kaheks oli päike lõplikult pilve tagant välja murdnud ja lõppenud nädalat valitsenud septembrikuumus jätkus.

Tartu rattamaratoni võitjad

1. Erki Pütsep (aeg 2:32.26)

2. Alges Maasikmets (2:32.26)

3. Peeter Pruus (2:32.27)

Naised

1. (üldarvestustes 104.) Dana Rozlapa (2:49.21)

2. (196.) Greete Steinburg (2:55.33)

3. (220.) Liisa Ehrberg (2:57.25)