Võõras meetod muutub omaks

Raatuse kooli 3.b klassi juhataja ja algõpetuse õppetooli juhataja Mare Kiisk kasutab oma õpilaste aren­gu jälgimiseks kujundavat hindamist juba kolmandat aastat.

FOTO: Kristjan Teedema

Mis on parem: kas näha, et lapse päevikusse on eesti keele eest kirjutatud hinne viis, või teada, et kuigi ta loeb soravalt, teeb ta seda väga vaikselt või kirjavahemärke arvestamata?

Koos uue õppekavaga tuli õpetajate tähelepanuvälja võõras «loom» nimega kujundav hindamine, mida oleks soovitatav kasutada algklassides. Mis see täpselt on ja kuidas seda koolis rakendada, seda on seadusest aga keeruline välja lugeda.

Raatuse kooli algklasside õpetajad olid Tartus ühed pioneeridest – koos Miina Härma gümnaasiumiga –, kes kujundava hindamise ette võtsid ning uue süsteemi järgi õpivad neil esimesed kolm klassi.

3.b klassi õpetaja Mare Kiisk rääkis, et algus ei olnud väga erinev, sest juba varem ei pandud nende koolis esimese klassi lastele numbrilisi hindeid. Järgmistel aastatel on aga muutusi olnud enam ja juurde tulnud ka kogemusi. «Natuke rohkem julgust on kogunenud ja kindlusetunnet ka,» arvas Kiisk. «Ma olen nüüd täiesti kindel, et ma saan hakkama.»

Pidev koostöö

Kujundava hindamise eesmärk on laps, kes teab, mida ja miks ta õpib ning kelle õpimotivatsiooni ei riku halvad hinded, kui kõik ei tule välja päris nii, nagu tahaks.

Päriselus tähendab see pidevat dialoogi õpetaja ja õpilaste vahel, küsimuste esitamist, eesmärkide seadmist ja enda tehtu analüüsimist nii töö ajal kui tagantjärele.

2.a klassi õpetaja Helina Mugra tõi näite, et kui ülesandeks on teha jõulukollaaž, siis otsustatakse koos, mille eest peaks punkte saama.

Kui on üles kirjutatud, et väga heal tööl on teemakohased pildid, mis on ilusti välja lõigatud ja korralikult liimitud, siis pärast töö valmimist vaatab igaüks ise, kas tema töö vastab etteantud kriteeriumitele, kui palju punkte peaks saama ja mida ta võiks parandada, et rohkem punkte saada.

Ka etteütluse eel lepitakse kokku ja kirjutatakse koos üles: kolmes lauses peab olema kolm suurt algustähte, kolm punkti ja näiteks seitse nime, mis kõik peavad samuti algama suure algustähega.

Kuigi laps võib õpetajalt saada tagasi punasekirju lehe, hinnatakse pärast ainult seda, milles varem on kokku lepitud, ja kui see on hästi tehtud, siis saab ta igal juhul eduelamuse.

Kuna lapsel on need kriteeriumid kõik kirjas, siis saavad ka vanemad kodus näha, kuidas laps edeneb, millega tal probleeme on ja mida saaks ehk õhtul koos harjutada.

Tunnistused võtavad aega

Levinud arvamusest hoolimata ei võta selline hindamisviis õpetajalt senisest palju rohkem aega. Mugra sõnul on kõige ajamahukam tunnistuste kirjutamine, mis võib võtta kuni tunni lapse kohta.

Tavapärase numbririvi asemel saab lapsevanem üsna üksikasjalise ülevaate sellest, millised on järeltulija saavutused möödunud perioodil: oskab seda või teist, saab hästi hakkama kolmanda ja neljanda asjaga, peaks harjutama viiendat ja kuuendat.

Lisaks kirjutab laps tunnistusele arvamuse oma hoolsuse ja tubliduse kohta ning tagasisidet oodatakse ka kodust.

Kiisa sõnul ei pea vanemad mingil juhul kartma, et kui nad lapse hindeid numbrites ei näe, siis jääb järeltulija märkamatult maha – õppekava on ette näinud eesmärgid ning hoolimata sellest, kuidas last hinnatakse, tuleb need ikka täita.

Õpetajad ei ole oma teadmisi võtnud laest, õpitud on mitmelt spetsialistilt. Mugra rääkis, et viielt-kuuelt koolituselt jättis ta meelde midagi, mis tundus talle õige, ning sidus kõik endale sobivaks kompotiks. Tema sõnul oli koolituste nõrkuseks aga see, et teooria kõrval ei jagatud nippe, mis teeksid töö lihtsamaks.

Ka Kiisk ütles, et koolituste teooriaosast korjas igaüks üles nii palju, kui jaksas ja aru sai, kõige väärtuslikum oli aga suhelda teiste õpetajatega, kes on samas olukorras.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles