Raimu Hanson: inimese moodi

Raimu Hanson Foto: Ove Maidla

Armsad Ellen, Kristel, Kätrin, Margit, Rauno Thomas, Liina, Henry, Andres, teine Andres, Piret, Pertti ja Jaan-Jürgen! Vabandage väga, et ma ei ole tänini vastanud teie kutsele liituda Facebookiga.

(Armas ema! Facebook on internetis niisugune koht, kuhu inimesed võivad välja panna oma pilte ja videoid, et teised sama kohaga liitunud ja tuttavate hulka arvatud neid näeksid.)

Põhjusi, miks ma ei ole seni Facebookiga liitunud, on mitu.

Üks neist seisneb selles, et ma pean oma töö tõttu niigi päevast päeva hommikust õhtuni arvutiekraani vahtima. Silmad on nagu Sahara ja vajavad kunstlikku niisutamist.

Teiseks – ma olen juba samalaadses kohas, mille nimi on Orkut. Kui see suhtlusportaal oli meie mail hästi popp, juhtusin ma mõne päeva kodus grippi põdema, ja puhtast igavusest panin sinna üles oma fotod ja ühte-teist eluolust. Üsna pea kadus huvi Orkutisse pilku heita ja vahest poole aasta pärast ei käinud ma seal üldse, nii et olen unustanud isegi salasõna sellesse netikohta sisenemiseks.

Kolmandaks – innustusin Twitterist (emale: see on kaherealiste päevamärkmete tegemise koht internetis). Päris lõbus oli, sest tulin mõttele teha oma säutsud lühikeste luuletuste vormis. Kuid et inspiratsioon kadus ega ole tänaseni tagasi tulnud, siis olen unustanud ka Twitterisse sisenemise parooli.

Nüüd te siis kutsute mind Facebooki. Aga ma parem siiski ei tule. Ei tahaks jälle jätta oma netikohta rohtu kasvama. Parem helistan teile mõnikord, kui on asja, ja me saame ju niikuinii aeg-ajalt kokku. (Iseasi on Perttiga, sest tema kodumaa on Soome.)

Ja pealegi on väga hea sõpradele-tuttavatele-sugulastele endast märku anda tavaliste postitustega. Ma mõtlen siinkohal postkaarte ja kirju, mis libistatakse ümbriku sisse. Kui kirjakandja on kirja postkasti toonud, saab seda kääridega lahti lõigata või näppudega rebida. Ja tõesti – väga palju inimlikkust tuleb ümbrikust välja koos kirjaga.