Jõukuse suurenedes kasvatasid omavalitsused kodanikele makstavate sotsiaaltoetuste hulka (loetelu) ja suurendasid summasid. Kõrvuti mõistlike ja mõistuspäraste ettevõtmistega tuldi välja ka selliste ideedega nagu sünnipäevatoetus, jõulutoetus, pulmatoetus jne.
Loodetavasti kuulutab masu neile kadu ja juba 2010. aastal on kohalike toetuste loetelu läbimõeldum kui aasta või paar tagasi.
Milline on õieti kohalike ja riiklike toetuste erinevus? Riiklikud toetused on teatava valdkonna poliitika element, olgu siis laste- ja perepoliitika, puuetega inimeste poliitika vms osa. Need on enamasti universaalsed (kogu sihtrühmale makstavad), nad moodustavad koos teenustega teatud terviku, neil on selgelt formuleeritud eesmärk (tulemus, mis tuleb saavutada).
Vahel heietatav jutt, et riiklikud toetused peaksid olema selektiivsed, et «raha ei tohiks lennukilt laiali pilduda», on nagu sinine piiritusetoru Narva jões. Ettevõtmine, mis varem või hiljem lõpeb fiaskoga.
Miks? Sest pole olemas riiki, mis suudaks märkimisväärses mahus selektiivseid toetusi administreerida! See on kallis ja suurt kahju tekitav üritus, sest paljud toetust vajavad inimesed jäävad erinevatel põhjustel sellest ilma.
Valikulised toetused on omavalitsuste pärusmaa. Need peavad rahuldama kogukonnaliikmete individuaalseid vajadusi. Paraku ei ole individuaalne lähenemine kodanikele meie omavalitsuste tugev külg. Kui vald on väike ja raha vähe, siis küll. Majanduskasvu aastatel kipub aga selektiivne toetus ääremaalgi muutuma universaalseks.
Rahvastikuministri büroo andmetel olid 2008. aastal kohalikest peretoetustest populaarseimad sünnitoetus, õppeaasta alguse toetus, jõulutoetus, prillide ostmise toetus, toetus raske majandusliku olukorra puhul, põhikooli lõpetaja toetus, gümnaasiumi lõpetaja toetus ja transporditoetus.
Loetletud on need, mida maksid vähemalt pooled Eesti omavalitsused. Seinast seina asjad. Suurimad ühekordselt makstavad summad küündisid 30 000 kroonini.
Tartu linnavalitsus tegi ettepaneku ja sai volikogu heakskiidu lapse sünnitoetuse vähendamiseks (2500 kroonilt 1000 kroonile) ja esimese aasta sünnipäevatoetuse kärpimiseks (2500 kroonilt 2000 kroonile). Samas otsustati lapse kaheaastaseks saamise sünnipäevatoetus tõsta 3000 kroonilt 5000 kroonile.
Kui see muudatus tõlkida eelarve keelde, siis väheneb paari aasta jooksul Tartus noortele peredele makstav toetussumma ligi 13 miljonilt kroonilt 9 miljonile, kuid tõuseb paari aasta pärast varasemale tasemele. Sellegipoolest pole see just lapsesõbraliku linna vääriline tegu. Perede iseseisev toimetulek on järgmistel aastatel ilmselgelt halvem kui tänavu.
Et noored pered ise ei protestinud ümberkorralduse vastu ja avalikkuse esindajad – ajakirjanikud – ütlevad, et linnavalitsuse selgitus muudatuse sisu kohta on mõistlik ja arusaadav, siis võiks siia punkti panna.
Kui poleks mõnda aga. Nimelt pole linnavalitsuse selgitus, et on olemas riiklik sünnitoetus ja vanemahüvitis ning et peredel on suurim toetusevajadus siis, kui laps saab kaheaastaseks, päris korrektne.
Mitte kõigil vanematel pole lapse sünd täiesti muretu. Ligi 20 protsenti sünnitajatest ei tööta, nad ei saa haigekassalt rasedus- ja sünnitustoetust, neile makstakse vanemahüvitist miinimummääras.
Seega vajaks 200–300 ema kindlasti ka linna makstavat sünnitoetust ja seda endisel (2500 krooni), mitte nuditud määral. Kokku maksaks see lõbu umbes 600 000 krooni aastas. Ei ole palju.
Teiseks, paradoksaalsel kombel polegi kõige kehvemas majandusseisus väikelaste vanemad. Valitsus nõudis ja sotsiaalministeerium tegi riikliku perepoliitika meetmete analüüsi. Analüüsist selgus, et 0–2-aastastest lastest elab vaesuses 13 protsenti, 3–6-aastastest 16 ja 12–17-aastastest 22 protsenti.
Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Vanarahva tarkuse põhjal ammu teada tõsiasi, mida tänapäev pole muutnud. Linna abi on hoopiski vajalikum lapse vanemas elujärgus, mitte 2. sünnipäeva tähistamiseks.
Seda fakti silmas pidades algatasid sotsiaaldemokraadid volikogus eelnõu 1000-kroonise ühekordse koolitoetuse kehtestamiseks 1. klassi minejale.
Tuhat krooni pole palju, 2008. aastal oli maksimum, mida teised omavalitsused oma lastele maksid, 5000 krooni. Ja ka summaarselt (1,1–1,2 miljonit krooni aastas) pole see Tartu maksumaksjale üle jõu käiv. IRLi fraktsioon toetab eelnõu mitte seetõttu, et ollakse volikogus «ühel pool piiri», vaid ettepaneku otstarbekust silmas pidades.
Mida sotsiaalministeerium Eesti perepoliitikat lahates veel avastas? Et toetuste asemel tuleks suuremat tähelepanu osutada hoopis teenustele, sh tagada laste päevahoid ja transpordi kasutamine.
Tartus pole lastesõime- ja lasteaiakohtade nõudlus rahuldatud, emad igatsevad tööle. Paljud siiski ei saa või ei taha enne lapse kolmeaastaseks saamist tööle minna.
Sotsiaalkindlustusameti andmete analüüs näitab, et vanemahüvitise lõppedes, kui laps on pooleteiseaastane, läheb tööle vähem kui viiendik naistest, tööleminejate arv kasvab vastavalt lapse iseseisvuse suurenemisele.
Seega on riiklik hooldustoetus (600 krooni kuus) paljudele peredele oluline, kuid napp sissetulekuallikas lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Kui mitte jantida erinevate sünnipäevatoetustega, vaid maksta 1,5–3-aastase lapsega kodus olevale emale 400 krooni lisa (kokku siis riigi ja linna toetus 1000 krooni kuus), oleks perede toimetulek parem ja surve lapse sõime panekuks väiksem. See lõbu maksaks pisut rohkem, maksimaalselt 6,9 miljonit krooni.
Loomulikult ei mahuks selline igakuine toetus mingisse kohalike toetuste teooriasse, aga ega meil omavalitsuse tasandil teooriaga liialdatagi. Puhas valijate häälte ostmine.
Miks on 400-kroonine kuutoetus otstarbekam kui ühekordne 5000 krooni? Perepoliitika kogemus, mida mõnes riigis on viljeldud juba peaaegu sada aastat, näitab, et ühekordseid suuremaid summasid kulutatakse teistmoodi kui väiksemaid igakuiseid. Suur raha kulub väikesest tihti kiiremini.
Kokku maksaks see lugu vähem kui 9 miljonit krooni, saaks hakkama isegi nuditud peretoetuste eelarvereaga.