Mees ohverdas isamaa eest muusika

Edgar Lampi (87) ei ole murdnud sõda, lähedaste kaotus ega võimude tagakiusamine, südamehaigus ja vähktõbi ammugi mitte. Tema sünniaasta paneb külalise kulmu kergitama.

Viis operatsiooni üle elanud ja südamestimulaatoriga mees näeb välja reibas ja tegus.

Sirge ohvitserirühiga eakas härrasmees laseb koolitatud tenorihäälel kõlada, nii et tema piinlikult korras kahetoaline korter kajab.

Oma tunnustuse on andnud laulumehe häälele isegi Georg Ots - pärast nende ühislaulmist kunagisel väljasõidul pidi Ots käheda hääle tõttu kontserdi ära jätma.

«Olin üksteist aastat represseeritud ja pidin vahetama passi,» meenutab omaaegse Eesti Vabariigi ohvitser ja Kotkaristi 3. klassi ordeni kavaler. Uus dokument tegi mehe kümme aastat nooremaks, aga see vanusenumber ei tekitanud kelleski kahtlust.

Oma ema-isa kaheksast lapsest on Edgar noorim ja viimane esindaja, laupäeval saatis ta viimsele teele kolm aastat vanema venna.

Ikka nooruslik

Kindlasti on andnud Edgar Lamp oma panuse sellesse, et elada kaua ja nooruslikult.

«Ma ei ole teinud elus ühtki suitsu ega ole mind keegi näinud kordagi tuikumas,» ütleb mees.

Noorpõlves oli ta läbi ja lõhki spordipoiss. «Kolm aastat polnud mulle teivashüppes Eesti koolinoorte hulgas vastast,» lausub ta.

Aga jälgi jätmata ei ole möödunud ka rasked ajad. Metsamehe aeg, põgenemised, vangistus, laagriaastad… Kõige selle tõttu jäid ära silmapaistva ande arendamine ja muusikaõpingud, pärast raskete aegade möödumist oli lauljakarjääriks juba hilja ning mees leppis hiljem ametnikutööga.

Ta töötas hulk aastaid Tartu raudteejaama ekspediitorikontori juhatajana.

Edgar Lamp otsib albumist omaaegse laulja Ira Kase pildi ja näitab pühendust tagaküljel: «Unis-tus ei läinud täide, me ei saanud koos laval esineda.»

«Kas kahetsete taga võimalust, mille elu röövis?»

«Ei, lugege neid ridu minu ordenil. Pro Patria. Isamaa eest.»

Aga laul on täitnud tema elu ja andnud sellele sisu, näiteks vangilaagris aastal 1945.

Ta meenutab: «Silmapiiril ei ühtki puud, ainult muldonnid ja traataed. Painav vaikus ja sügav masendus. Äkki kostab ühest onnist imeilus laul. Hiljem sain teada, et seda esitas Berliini Riigiooperi kogukas solist, kellest oli paari kuu pärast järel vaid luu ja nahk.»

«Sellest on saanud minu südamelaul. Tahate, ma esitan selle teile?»

«Jah.» Tuba täidab taas kõlav ja nooruslikult jõuline hääl: «Es war einmal…» («Oli kord…»)

«See on laul Paul Lincke operetist «Indra riigis», täpsustab ta.

1948. aastal, kui Lamp oli lindprii, käis ta õhtuti salaja konservatooriumis harjutamas. Üliõpilane Ira Kask õhutas teda ette laulma laulukateedri juhatajale Made Pätsile ja ka rektorile. Cavaradossi aaria suurepärane esitus võitis hindajate südamed ning mees sai tõendi muusikakooli vastuvõtu kohta.

Õppima asuda ei olnud tal aga võimalik - see tähendanuks tema isiku paljastamist. Ja oh imet - hiljuti leidis mees selle ajaloolise paberi üles. Edgar Lamp vaatab heldinult väikest kulunud paberitükki, mis võinuks tema saatuse hoopis teiseks kujundada.

Muusikalise andega oli õnnistatud ka Lambi teisi pereliikmed: õde Amanda oli lauljatar ja vend Karl lõpetas konservatooriumi tshellistina.

Kaotused

Edgar Lambi esimene abikaasa Elyde suri sünnitusel, laps lahkus nädala pärast. See juhtus Teise maailmasõja ajal.

Pärast sõjakeerist oli Edgar Lamp kui Eesti Vabariigi ohvitser tagaotsitav. Meest aitas varjata tema teine abikaasa Aino, kellest ta jäi kümne aasta eest jäädavalt ilma.

Elus karastunud mehel ei olnud nooremas eas tervisega suurt muret. Lampi tabas esimene tõsine ehmatus 1984. aastal, kui arstid diagnoosisid tal eesnäärmekasvaja. Möödus veel mõni aasta ja mees pidi laskma opereerida pärasoolekasvajat, õnneks küll healoomulist.

Aastal 1996 otsustasid arstid, et mehe süda vajab stimulaatorit.

Kolme aasta eest elas eakas mees üle raske kopsupõletiku, ligi ööpäeva kestnud verejooksu ning ränga tõdemuse - et tal on pärasoolevähk.

Professor Karl Kull opereeris eakat patsienti ühtejärge kuus tundi. «Olin tõeliselt õnnelik, et jäin ellu,» tunnistab mees, kes tookord igaks juhuks testamendigi ära tegi. Ja mõneks ajaks vakatas Edgar Lambi laul. Aga ainult mõneks ajaks.

Mõni aasta hiljem avastasid arstid, et on tekkinud metastaas ja vähk on jõudnud otsapidi kopsu. Edgar Lamp oli sügavas masenduses, kui sai Luunja päästekompaniist kutse kohtuda Eesti Vabariigi 85. aastapäeva puhul sõduritega. «Tundsin end halvasti, kuid otsustasin, et minu kohus on noorte Eesti sõjameestega kokku saada,» tõdeb ta.

Edgar Lamp rääkis tund aega Eesti Vabadussõjast ning sõjakoolist, nii et noorsõdureil silmad särasid. «See oli vaimustav kohtumine, väeosa staabiülemgi tuli mind tänama,» meenutab mees.

Kuidas tunneb eakas mees end praegu?

«Hakkasin võtma uut Shveitsi ravimit ja enesetunne on tublisti paranenud,» ütleb ta. Ja lisab lootusrikkalt: «Need tabletid vist tõesti pidurdavad haigust.» Südamestimulaatori tõttu ei saa talle teha kiiritusravi, vaid ainult keemiaravi.

«Olen tõesti õnnelik, et elan - tean ju, et sajast mehest jõuab vaid üks üle 80 aasta piiri,» ütleb ta justkui iseendale. Elamistahe on mehes suur eelkõige tänu vahvale perele: poeg Karile ning tema lastele Kaisale (21) ja Keitile (19).

Elu kui laul

«Mul ei ole kunagi igav - laul ja muusika täidavad mu elu,» ütleb Lamp.

Klassikaraadio mängib tema heledas korteris pea päev läbi. Sealt kuuleb tõelisi maiuspalasid: Mozarti klaverikontserdid, Beethoveni sümfooniad nr 1, 3 ja 5, Chopini 1. klaverikontsert, loetleb ta oma lemmikuid.

Muidugi kostab Turu tänava maja kolmandalt korruselt päris sageli aeg-ajalt ka tema enda kõlavat lauluhäält.

Riiulil on veel üks väga oluline plaat pianist Eugen Keldri mängitud muusikaga. «Tutvusin Eugeniga vangilaagris - ta oli minu parim sõber.»

Sõbra surm oli mehele nii suur löök, et ta ei laulnud mitu aastat.

«Panen tihti tema muusika mängima ja oleme jälle justkui koos.» Mehe silmis läigatab vesi.

Saatuse vingerpussina luges Lamp pärast rehabiliteerimist oma toimikust professor Aleksander Arderi hinnangut: professionaalne dramaatiline tenor, tõsise töö korral ootab teda teatrilava.

«Jah, eks me laula siin vahel koos Georgiga,» ütleb Lamp ja võtab kätte Georg Otsa plaatide kogumiku.

Tagasi üles