Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väiksekubatuuriliste mootorite organism ja hingeelu hakkas tollal Reolas katlakütja ametit pidanud Airet Võõpsut huvitama kuus aastat tagasi. Nüüd on ta võrriringkondades tunnustatud tegija.
Võõpsu putitab varjusurmas mootoreid hobi korras uuele elule ja puhub hinge sisse ka kõige surnumale rauale.
Ülenurme gümnaasiumi majahoidja Airet Võõpsu võlgneb oma perekonnanime Võõpsu külas sündinud esiisale, kes nimede jagamise aegu küla nime oma suguvõsale napsas.
Mõned korrad aastas lööb Võõpsu oma Jawa minimopeedile hääled sisse ja võtab ette pika tee kodukülla.
Teekonnale kuluva paari tunni vältel rüüpab pisike mootor vaid paar liitrit bensiini - paagis loksuva viie liitri kütusega kavaldavad Võõpsu ja tema «variaatorkäppadega» käigukastiga Jawa Stella läbi sõita 300 kilomeetrit.
Zimmerlingid ja silindrid
Kuubikutest, zimmerlingidest ja silindritest räägib Võõpsu innukalt ja kirgastunult. «Ega vene mootoritega keegi teine tegelda viitsi,» vangutab ta pead. «Vene tehnoloogia on rämps ja mootorivigade kõrvaldamine töömahukas.»
Nõukogude ajast pärit väiksekubatuurilisi sõiduriistu olevat Eestimaa teedel siiski põristamas küll ja küll, kuigi neid tootnud tehasedki on ammu suletud ja vanarauaks müüdud.
Võõpsu hinnangul sõltub kõik sõidumaneerist - kui nõrga südamega sõiduriista liialt tagant sundida, siis ei pea see koormusele vastu.
Võrrimeister võtab seinalt väntvõlli ja alustab ettekannet: «Mina panen laagritele sisse SKFid, siis need ka kestavad. Näiteks tshehhide Jawa Stella väntvõll on valmistatud nii tugevast materjalist, et sellest võib haamriga killu välja lüüa, vene väntvõllid aga on väga pehmed, löö või lömmi.»
Praegu ehitab Võõpsu üht minimopeedi suuremaks ehk Deltaks. Selleks tuleb muu hulgas sõiduriista raam ära vahetada.
Tema enda Stella ootab forsseerimist, mille käigus mootori praegused 49 kuupsentimeetrit kasvavad 59ks. Selleks tuleb mootori hülss üle «oonida» ja sinna suurem kolb sisse mahutada.
«Lisanduvad 10 kuubikut annavad nii palju tunda, et tuleb vahetada ka hammasrattad,» analüüsib Võõpsu. «13-hambalise hammaka asemele tuleb panna 15-hambaline.»
Vahetus on vajalik selle pärast, et muidu hakkab mootoripöördeid juurde saanud sõiduriist kiiruse käes undama.
Mopeedile paras maa
«Mina ei tüki sinna, kuhu jõud peale ei hakka,» nendib Võõpsu. «Juhiluba mul pole ja sellepärast ei hakka ma ka autoronti ostma. Milleks mulle neid trahve kaela vaja?»
Ta leiab, et Eesti on mopeediga sõitmiseks parajalt väike maa. Ülenurmelt Tartusse - hulgilattu, Hinnapommi või motopoodi - polevat aga üldse mõtet autoga sõita.
Järgmine Võõpsu-reis ootab Võõpsut järgmisel suvel. Kas ta võtab selle ette Jawa Stella või mõne teise väikse sõiduriistaga, on täna teadmata. Võibolla hakkab Stella kellelegi sedavõrd meeldima, et Võõpsu müüb ta maha. «Küll mina, meistrimees, jälle uue ehitan,» teatab ta.
Igatahes võib Võõpsu julge südamega ümiseda eesti estraadimuusika kullafondi kuuluvat laulu: Mul on aasta pärast sääreväristaja, / mul on seljakott ja kotis parmupill. / Keeran vänta siis ja sõidan, kuhu vaja, / huulil laul ja kaabu küljes sinilill.