Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
Koertemaailmas on selle hooaja suurmood kergesti hooldatav sile karv ning ülevoolav sõbralikkus, haukumine ja hammustamine on aga täiesti out.
Koeradki peavad moes olema, seda eeskätt oma peremeeste meelest. Mõistagi pole koeramoes kevad- ega sügishooaegu, sest tegu on elusolenditega, keda niisama lihtsalt nagisse ei riputa.
Küll aga võib koeramoes märgata muutusi kümnendite või suisa viisaastakute kaupa.
Kui maja ja auto on olemas, siis on maitse asi, kas võtta tõukoer või teha laps. Maja maja kõrvale pikitud uuselamurajoonis ei tohi ju kellegi koer olla naabri omast kehvem.
Nii leitakse trendika koera soetamiseks 10 000 krooni ja rohkemgi. Just säärases elukeskkonnas on moel ilmselt suurem tähtsus kui kusagil mujal.
Retriiver on moes
Retriiver on tõeline semu, ta on koguni nii ülevoolavalt sõbralik, et saadab korterisse tunginud varast uudishimuliku sabaliputamisega. Võibolla valdab varast sellist koera nähes heldimus, ta pühib silmanurgast pisara ning jätab kuriteo sooritamata? Auh! teeb retriiver igatahes üliharva.
Üheksakümnendate aastate keskel polnud Eestimaal veel ühtki kuldset retriiverit, praegu on neid juba umbes 300.
Kuldse retriiveri kutsikas maksab 13 000 - 15 000 krooni, labradori retriiveri kutsika saab kätte aga 8000 - 10 000 krooniga. Labradore on meil praegu koguni 600 ringis.
Kahe koera, kuldsete retriiverite Lola ja Pupi perenaine, kennelliidu juhatuse liige ning kuldsete retriiverite tõuühingu juhatuse esinaine Annika Laas väidab, et trendikoeraks on kuldset retriiverit raske pidada, sest ta on võrreldes teiste koeratõugude esindajatega kallis.
Ometi tunnistab Annika Laas, et Tallinnas Meriväljal on kuldne retriiver juba igas teises majas.
«Retriiverite arvukus on kiiresti kasvanud ilmselt seetõttu, et nad on ilusa välimusega ja neid on imelihtne pidada, erinevalt agressiivsetest koertest, kes vajavad algusest peale palju hoolt ja kasvatamist,» räägib Laas.
«Kuldse retriiveri karv ei vaja mingit erihooldust, ta sööb kõike, teda võib pidada nii õues kui toas,» lisab ta.
Mõistagi ei jäta Lola ja Pupi perenaine lisamata, et kuldne retriiver on väga intelligentne koer, kes kiiresti õppust võtab.
Karvkate on kuldsel retriiveril lausa imetabane, sest tänu spetsiaalsele kaitsvale rasvakihile on see vetthülgav. Kui koer on poris püherdanud, tuleb lihtsalt oodata, kuni karv kuivab - siis kukub pori turjalt ära, mitte ei jää kasuka sisse kinni.
«Kuldset retriiverit on nii kerge pidada, et temas ei pea keegi pettuma,» ei ole Laasi kiidusõnadel lõppu.
Koeramoes on Laasi kinnitusel praegu viis olulist märksõna - koer peab olema intelligentne, kergesti õpetatav, mugav pidada, ilus ja sõbralik.
Välimuse osas on eelistatud pigem siledakarvalised ja keskmist kasvu koerad, sest siledakarvalise looma välimus sõltub vähem ilmastikuoludest. Suurte ja kurjade koerte buum kipub jääma üleminekuaega, mil Eestimaa kubises pättidest.
Väikest kasvu koer on aga alati olnud pigem nishikoer. Tema vajab palju tähelepanu ning sobib hästi näiteks korterielanikule, kellel jagub oma tillukese eest hoolitsemiseks piisavalt aega.
Ilukirurgia lõpp
Kui rotveiler või dobermann suundub parematele jahimaadele, eelistavad peremehed viimasel ajal otsida uut neljajalgset sõpra teiste tõugude seast. Miks?
Dobermanni ja rotveileri traagika seisneb kõrvade ja saba lõikamise keelamises. Loomakaitsjad võitlevad küll õige asja eest, aga rotveileri rõngassaba pole suurem asi vaatamisväärsus ning dobermanni arvukusele mõjus plastilise kirurgia keelustamine suisa fataalselt. Ka ei ole rotveiler ja dobermann lihtsad koerad, nende väljaõpetamine nõuab tahtejõudu, aega ja vaeva.
Tartu saksa lambakoerte klubi juhatuse liikmel ja koertetreeneril Ilvi Rimmil on kaks saksa lambakoera. Saksa lambakoer on alati moes, kui üldse nii võib öelda.
«On olemas inimesed, kellel on alati koer olnud, ja neil on üsna ükskõik, mis tõugu - peaasi, et on neli jalga, karvane ja armas,» räägib Rimm. «On ka sellised inimesed, kes on alati endale tahtnud koera ega ole seda mingil põhjusel saanud - nemad teavad väga hästi, mis koera nad endale tahavad.»
Moodi võtavad Rimmi hinnangul rohkem arvesse jõukamad inimesed. «Nemad mõtlevad ja planeerivad ega unusta koera valimisel arvestamast sellega, mis on parasjagu moes,» lisas Rimm.
Koer auto hinnaga
Koera hinnal ei pruugi moega pistmist olla. «Koeranduses on niinimetatud tippkoera pidamine ja näitused, kus käiakse 20 000 krooni maksvate koertega, see kisub juba üht otsa pidi äriks,» räägib Rimm.
«Pealekauba on veel koerasport, kus koerad omavahel võistlevad - ka selline koer maksab näiteks 20 000 krooni, aga näeb välja nagu keskmine krants. Samas on sellisel koeral väärikas sugupuu ning hästi väljaaretatud instinktid,» seletab ta.
Rimm teab üht tuntud inimest, kelle Saksamaalt toodud koer maksab umbes 40 000 krooni ning kes peab looma vaid silmailuks. «Ta keeldub oma koera Eesti koertega paaritamast, sest talle lihtsalt meeldib see, et tal on õue peal nii uhke ja kallis koer. Ta ei tee selle koeraga midagi ega käi temaga kusagil,» ütleb Rimm.
Kunagi oli rotveiler moes, nüüd on ta Rimmi hinnangul moest läinud. «Omal ajal oli rotveilereid väga palju, kasvatamisega eriti ei tegeldud ning tulemuseks olid kurjad koerad - seetõttu ei julgeta neid enam võtta.»
Uus moehitt koerakasvatajate seas on Rimmi kinnitusel Jack Russelli terjer, keda on Eestis sündinud vaid üks pesakond. «Samuti on üks tore moekoer näiteks berni karjakoer.»
Sageli tingib aga haruldase koera otsingud moe asemel tõsine vajadus - lambakasvatajad hangivad loomade karjatamiseks borderkollisid, allergikust laps sai endale aga väga haruldase nisuterjeri, keda ta võib rahus silitada.
Mis on aga saanud meie oma kasetohulõhnalisest eesti hagijast?
Käib jahimeestega metsas! Rimmi kinnitusel on eesti hagijas nishikoer, kes ei kao loodetavasti kuhugi.
Kas te teate, et
Eestis on 55 000 - 65 000 koera, neist umbes 35 000 on tõukoerad.
kõige rohkem on saksa lambakoeri (umbes 5000), arvukuselt järgneb bokser (4000-5000), ameerika kokkerspanjel (umbes 800) ja labradori retriiver (umbes 600).
kõige enam on vähenenud dobermannide, kaukaasia lambakoerte, rotveilerite, shnautserite ja suurte puudlite arvukus.
viimastel aastatel on kõige kiiremini kasvanud niinimetatud kommikarbikoerte - labradori retriiveri (vasakpoolsel pildil), kuldse retriiveri (parempoolsel pildil), dalmaatsia koera, ameerika kokkerspanjeli ja tiibeti mastifi - arvukus.
saksa lambakoera arvukust kergitas «Komissar Rex» ning dalmaatslase arvukust film «101 dalmaatsia koera».
Allikas: Eesti Kennelliit