Tiit Uibo ehitas rooliga maja ja ristis selle Jõeobuks

FOTO: Postimees.ee

Ööl enne otsustavat hommikut nägi Tiit Uibo koshmaarset und: kraananoka küljest lahti pääsenud Jõeobu hakkas Emajõe paadisadamas kohemaid mulinal vajuma.
Vaid paatmaja räästa nurk takerdus kai serva taha ega lasknud mehe kahe aasta kätetööl jõepõhja kaduda.

Voodist välja raputatud Uibo unesegane aju jõudis kahju kalkuleerimisega parasjagu Jõeobu tagatekil trooniva grillahjuni, kui magamistoa aknast avanev vaade nägemuse ekslikuks tunnistas - Jõeobu seisis kindlalt maja taga kuuseheki kõrval kuivdokis.

Jõeobu on Uibo ehitatud paatmaja, milles vastne kapten kavatseb edaspidi veeta märkimisväärse osa oma vabast ajast. Otsustaval hommikul aga lasti Jõeobu viimaks vette.

Kangekaelne lambike

Nüüd on Jõeobu juba kaks nädalat Kvissentalis mõnulenud. Et ta mõnuleb vee peal, mitte aga all, annab märku sellest, et prohvetit Uibost ei saa.

Uibo teab, et Emajõel seilas kunagi kaks ujuvmaja - Mariann ja Jüriann. Mariann läinud konstruktori arvutusvigade tõttu juba esimese reisi ajal Võrtsjärvel põhja. Jüriann aga langenud randa tunginud kevadjää ohvriks.

Tänane Jõeobu oli alguses hoopiski palgiparvetuspuksiir. Siis, 1980. aastatel, ehitati ta ümber lõbusõidualuseks. Toona tuksus Maarja nime kandva paadi terasplekist sisemuses nii võimas diiselmootor, et Tartust Piirissaarele ja tagasi sõiduks kulus tuhat liitrit kütust.

«Kui Maarja mööda vett kõndis, siis tahtis jõgi kallastest välja tulla ja taevas oli paksu musta suitsu täis,» teab Uibo pealtnägijate jutu põhjal.

Tema ise nägi jumalast ja inimestest hüljatud Maarjat kümmekond aastat tagasi ühe Tartu firma õuel roostetamas. 10 000 krooni eest sai Uibost laevaomanik. Diislibuliimiat põdeva mootori müüs ta hiljem 8000 krooni eest maha.

«Tahtsin ehitada laeva, aga sain kiiresti sotti, et see pole võimalik - alus on liiga madala pardaga,» pajatab Uibo.

Nii seisis kirju minevikuga alus kaheksa aastat Uibo kodus Kõrvekülas aia ääres ja kartis, et loomepiinades peremees viib ta Emexisse.

Lambike süttis Uibo peas alles paar aastat tagasi ja selle valguses nägi ta Emajõel liuglevat palkmaja, milles oleks mugav vabal ajal elada.

«Siis hakkasime Elvas palkmaju tootva firmaga fakse vahetama ja pealisehitust visandama,» rääkis Uibo.

Eskiis valmis, sisenes Uibo veeteede ameti uksest ja küsis: «Kas on oluline, millise kajuti ma oma paadile peale ehitan?» Ehitage või ümmargune, vastati talle esialgu.

Lauale asetatud ujuvmaja eskiis pani ametnikud siiski kukalt sügama.

Jonnipunni fenomen

Kui üks mees midagi teeb, siis leidub alati teisi mehi, kes on targad õpetama. See ujuma ei hakka, see läheb põhja, ütlesid tuttavad Uibole, kui palkmaja seinad üha kõrgemaks kasvasid.

Kui maja kraanaga paadi pealt maha tõsta, saaks kena suvila, arvati veel.

Uibo pakkus, et võiks ju kopaga paadisügavuse augu kaevata ja paatmaja sinna sisse tõsta - saaks keldriga suvila. Tõepoolest, teki all on Jõeobul meetrisügavune kelder ehk trümm, kus saab hoida küttepuid, joogivett ja muud vajalikku kraami.

Kuidas käib roostetanud puksiirist paatmaja ehitamine? Uibo sõnul on see imelihtne - tuleb alustada vundamendist ehk alusest.

Kõigepealt tuleb see kummuli keerata, sellest roostetanud ja mõrased kohad välja lõigata ning uued tükid asemele keevitada.

Siis tuleb vindivõll peita põhja sisse ehitatud tunnelisse ja vint turvata terasvõruga, muidu ei saa madalates soojärvedes sõita.

«Käisin jõesadamas ja roomasin liivaparsade all - vaatasin, kuidas need asjad käivad,» räägib Uibo.

Et kõrge palkmaja madalat alust ümber ei ajaks, tuleb rakendada jonnipunni-tehnoloogiat. Uibo keevitas Jõeobu põhja alla raskuseks nelja meetri pikkuse raudteerelsi.

«Hiljem avastasin, et relss täidab ühtlasi kiilu ülesannet ja muudab paadi roolikuulekaks,» nendib ta.

Kui vundament klaar, võib hakata mõtlema pealisehitusele ja piirdeaiale ehk reelingutele. Maja kerkis palkhaaval.

Jõeobu vööris on päevitustekk ja selle all küttepuude trümm. Paadi keskosas paikneb 12 ruutmeetri suurune elutuba, kambüüs ja roolikamber - kõik ühe katuse all.

Kööginurgas on kraanikauss ja gaasipliit ning Jõeobu trümmis peitub 60 liitri suurune joogiveemahuti. Kui mootor töötab, siis voolab kraanist kuuma nõudepesuvett.

Nurgadiivanist saab paari käeliigutusega nelja inimese magamisase. Veel kuni viis inimest mahub magama elutoa põranda alla ehk trümmi. Ruumi kütab väike Norra ahi, mis annab üllatavalt palju sooja.

Ahtris on ruumikas grillimaja ja väike kalastustekk, mida saab vajadusel üles tõsta. Veel tahab Uibo sinna ehitada sauna, välidushi ja suitsuahju.

Jõeobu viib edasi Vene väikelaevamootor, mis võtab maksimumpööretel 4,5 liitrit diislikütet tunnis. Uibo hinnangul kulutab Jõeobu 12 kilomeetri jõe kündmisele keskmiselt kolm liitrit kütust.

Ökoeluviis

Nüüd on Uibo peas süttinud veel üks lambike.

«Rohelised või mõni teine ökoorganisatsioon võiks mulle maksta sümboolset palka, et saaksin osta kütust ja esmatarbevahendeid,» pajatab ta. «Siis propageeriksin ökoeluviisi ja tõestaksin, et ka nüüdisajal on võimalik korilusest ära elada.»

Jõeperved on täis mahalangenud puid - neist saab ahjusooja. Jões on piisavalt kalu ja soodes küllalt jõhvikaid. Metsas liigub ulukeid.

«Suur Emajõgi on 102 kilomeetrit pikk, lisaks Võrtsjärv ja Väike Emajõgi,» kujutleb Uibo vaimusilmas oma järgmist suurt suve.

«Jõe ääres on kuldse liivaga plaaže, kuhu maad mööda ligi ei pääse,» jätkab ta. «On soojärvi ja jõekäärusid. On Emajõe delta ja loodus, millist pole kuskil mujal. Pedjal on pärnasalud ja võimsad tammikud. Ja kui ma karges sügisõhtus soost tulen, siis põleb Jõeobu aknas tuluke ja tuba on soe.»

Uibo ehitas rooliga maja mitmel põhjusel. Üks neist oli tingimata see, et tema lapselapsed Karl-Robert, Christopher, Steven ja Don-Rico, kõik oma sõnul kogenud kalamehed, on seni kalu püüdnud vaid arvutis.

    Tagasi üles