Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Entomoloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes annab intervjuus ülevaate tüütutest kahetiivalistest ja märgib muu hulgas, et parmud ja sääsed oleksid rumalad, kui nad jätaksid inimvere imemata.
Kes on need putukad, kes lendavad praegu ringi ning imevad inimeste verd ja purevad meid nii, et tekivad sügelevad kuplad?
Praegu on meil võimalik «nautida» peaaegu täiskomplekti verdimevatest putukatest. Kõik nad on kahetiivalised - parmud, sääsed, kihulased ja kärbsed.
Kes on neist kõige tüütumad?
Küllap on need parmud. Nad on päikesepaistes aktiivsed hommikust õhtuni. Kui õhk jälle jahedamaks muutub, lähevad nad peitu. Kriitiliseks temperatuuriks on umbes 13°C. Seevastu eriti aktiivseks muutuvad nad, nagu sääsedki, enne vihmasadu.
Kas parmud on Eestis verd imevatest putukatest kõige suuremad?
Jah. Veiseparmu kehapikkus võib olla kuni 3 cm, aga õnneks tuleb ta inimeselt verd imema vaid erandjuhtumil.
Klassikalised parmud on hallikad, ligikaudu 1,5 cm suurused putukad. Parmud on ka tumedat vööti kandvate tiibade ja erkroheliste silmadega eriti valusalt hammustavad kibunad ning väikesed hallikirjaliste marmormustriliste tiibadega sõgelased.
Parmudele lähedalt silma vaadates avaneb meile imeilus vaatepilt: kõikidel parmudel on väga huvitava mustri ja eredate värvidega silmad.
Kui kaua veel peame taluma sääski?
Erinevaid pistesääseliike jätkub kogu suveks. Sügise poole, kui parmude aeg möödub, on verd imevaid sääski see-eest rohkem. Sääsepiste mõjub parmu puremiste kõrval lausa paitusena.
Vastupidi parmudele tahavad sääsed jahedat ja tuulevaikset ilma. Seetõttu pole rannas lesijatel tarvis sääski karta. Kui aga minna metsa alla marju sööma, on kohe metsasääsed tüütamas. Randadesse lendavad sääsed alles õhtul.
Millised lendavad vereimejad meid veel tüütavad?
Pistesääskede «väikeste sugulaste» kihulaste suurem hooaeg on mööda saamas. Vahel võib siiski mõni nahale maandunud tilluke, vaid mõne millimeetri pikkune, lühikeste jalgadega putukas vereimemist proovida.
Augustis ilmub siin-seal välja ka üks toakärbse sarnane vereimeja - pistekärbes. Õnneks on pistekärbseid palju vähem kui parme ja sääski.
Kuidas teha esmapilgul vahet verd imevate ja verd mitteimevate lendajate vahel?
Eks ikka kogemus on see, mis aitab eksimatult vahet teha. Sääskede ja parmude välimus on sedavõrd iseloomulik, et neid tunneb ära ehk igaüks. Kihulastega on raskem, sest nad on hästi tillukesed. Pistekärbes on aga väga sarnane toakärbsega.
Pole mõtet kohe iga nahale maandunud putukat käega lömastama hakata. Inimesele võib maanduda ka näiteks higi nooliv liblikas.
Kas kõik parmuliigid purevad ja mis nad meie lihaga peale hakkavad?
Eestis elavad parmud on kõik vereimejad, kuigi liikide arvult on neid vaid pisut üle 30. Sama palju on ka pistesääski. Kihulaste osas täpseid andmeid pole, pealegi pole vereimemine kihulastele möödapääsmatult vajalik.
Nagu nimigi ütleb, vajavad vereimejad putukad vaid meie verd. Liha neid ei huvita.
Kõikidel verd imevatel putukatel on pistmis-imemisaparaat. Selles on tillukesed saed ja skalpellid, pumbad ja torud. Nad ei hammusta midagi nahalt välja, vaid puurivad või lõikavad naha sisse augu, mille kaudu nad saavad ligipääsu verele.
Miks on mõnel putukal tarvis inimeselt verd imeda?
Verd imevad vaid emased putukad. Seda nii parmude, sääskede kui ka kihulaste hulgas. Isased putukad on taimtoidulised. Veri on parmudel ja sääskedel vajalik munade küpsemiseks.
Üldiselt võib öelda, et inimveri on kõige levinum ja kättesaadavam energiarikas vedelik maailmas. Putukate poolt oleks rumalus sellisest söögist loobuda.
Millal me neist rahu saame?
Juuni, juuli ja osalt ka august on parmude tippaeg. Seda siiski vaid soojade ilmadega. Teistel kuudel peaks parmudest täielik rahu olema.
Erinevaid verd imevaid sääski võime siiski kohata kogu suve. Seda aga õhtuti ja varjulistes kohtades. Päris rahu on vereimejatest putukatest alles siis, kui õhutemperatuur langeb alla 8°C ja lompidele tuleb öösel jää.
Mis soodustab peale hea ilma nende rohket sigimist?
Inimene loob vereimejatest putukatele sigimiseks vajalikke veekogusid, igasuguseid veesilmi, ise juurde. Näiteks on väidetud, et laokile jäetud autokummidesse sadanud vihmaveest on saanud üks olulisimaid sääskede sigimispaiku.
Igaüks võiks oma maja ümber vaadata, kas seal on mõni tops, pütt või tiik, kus püsib seisev vesi kauem kui nädala. See on parim koht sääsevastsete kasvamiseks. Aeda rajatud tiigikesse tuleks kindlasti sisse tuua sääsevastseid söövaid kalu.