Tudengimured käimlast äädikakärbesteni

Foto: Ruudu Remmelga illustratsioon

Mina, olles viimased neli päeva olnud selge mõistuse ja hea tervise juures, palun härdas hirmus ja alandlikkuses, et kui on veel piisake võimaluste imeallikast järel, siis tahaksin oma igakuist hinge pimeiha, südame põksutajat, päevade lõppu ja ööde algust ehk siis üüriarvet saada paberkandjal, teps mitte ei soovi seda oma elektronkirjakasti sisse. Tänan.

On ajad, on kombed ja on tudengid, kel erinevatel aegadel erinevad mured. Tänase tudengi humoorikas palvekiri palub igakuist üüriarvet elektronkirja asemel paberkandjal, ent värskelt taasiseseisvunud Eesti algusaastate üliõpilastel olid omad kirjad.

Nii näiteks meenutas 1994. aasta talvel Herne tänava 13. maja ärklikambrisse end sisse seadnud ajalootudeng Mika Raudvassar oma maja ühiskäimla uksele naelutatud silti «Lähim väljakäik asub Zavoodis Lai tänav 30». Kiri, muuseas, polnud midagi väga erakordset. Oli teisigi majauberikke, kus kuivkäimla oli ajapikku kasutamiskõlbmatuks muutunud ning lähim vesiklosett asus ülikooli peahoones.

Legendid räägivad ka Herne tänaval ühe hoovipealse maja teisel korral asunud Tarzani peldikust, kus augu kohal kükitamiseks tuli hoida tugevasti köiest kinni, et mitte sattuda esimese korruse käimlasse, mille uks oli ettenägelikult laudadega kinni löödud ning ruum ise suureks mahutiks muutunud.

Kuur muutus toasoojaks

Omad mured on praegustelgi tudengitel. Nii on Tartu Ülikooli üliõpilaselamuid haldava Tartu Üliõpilasküla majutusjuht Janika Hango saanud murekirju, milles elanikud kurdavad duširuumist tuleva ebameeldiva lõhna üle – põhjuseks suve jooksul ära kuivanud äravoolutrapp.

Kütteperioodi alguses laekub üliõpilaskülale kaebusi jahedate radiaatorite pärast. Sageli on põhjus selles, et tudeng ei märka regulaatorinuppu keerata, või ka selles, et väljas ei ole veel nii külm, et radiaator peaks kuum olema.

1990. aastate alguses oli tudengil toasooja saamine mõnikord nagu õnnejaht. Raudvassar meenutas, kuidas vargad viisid keset talve puukuuri tühjaks. Ühelt naabrilt uurides sai varaste kohta kirjelduse, mille järgi võis ära tunda teise naabri. Teine naaber aga jutustas müstilisest kaubikust, mis puud ära vedanud. Politsei soovitas omalt poolt aga silmad lahti hoida, et ehk tunneb oma puud ära.

Kroonuaia tänava 35. majas elanud Valdur Kadakas aga meenutas, et kui ta üks kord suve lõpul Tartusse naasis, polnud mitte ainult puud kuurist ära köetud, vaid ka igivana olematu kütteväärtusega kuur ise toasoojaks saanud.

Pesemisvõimalusi ja toasooja võis aga piraadina mõnest ühiselamust näpata. Nii oli neidki, kes elasid ühika neljases toas viiendana.

Lugusid vanast Pälsonist (Pepleri 23), mis 2003. aastal üliõpilaste paljunäinud ühikatubadest ümber eksklusiivkorteritega majaks tehti, on ilmselt enam kui entsüklopeedia jagu. Palju vähem on aga räägitud elust maaülikooli ühiselamutes – Bettonis ja Tornis.

1987. aastal maaülikoolis õpinguid alustanud Janno Simm meenutas stipipäevi Bettonis: metsanduse noormehed olid sel päeval nii väge täis, et ustesse saeti inimese mõõtudes auke sisse, et oleks hõlpsam ühest toast teise liikuda. No eks järgmisel päeval sai auk jälle kinni kaetud, sest ust oli ju tarvis edasi kasutada.

See napp üüriraha

Hiljem asus Simm ümber erakasse, esmalt praeguse Kesklinna kooli kõrvale, seejärel aga Kroonuaia 13. «Seal majas elas üle Tartu tuntud Kikerikii-Mari, kes kuulutas, et kohe-kohe tuleb kollane rass ja võtab maailma üle.» Korteris, mis Kikerikii-Marile naabriks olemist pakkus, dušši polnud, joogivett samuti mitte, tualetist rääkimata. Viimane asus aiamaa peal. «Aga üür oli odav. Neli rubla oli vist kuuüür,» meenutas Simm.

1990. aastatel lubas linna kehtestatud piirmäär üüri võtta viis krooni ruutmeetri pealt. Aga räägitakse lugusid ka ühest Karlova korterist, kus kuuüüriks olnud latt suitsuvorsti, kuna tudeng ise parasjagu vorstivabrikus ametis olnud. See üür, teadagi, jäi kaheksakümnendate keskpaika ja lõpuaega. 

Praegu maksab tudeng euroremonditud üliõpilaselamus elamise eest poolteist tuhat krooni. Need, kes rohkem privaatsust ehk näiteks üksi kaheses toas elada soovivad, peavad välja käima üle 2500 krooni. Üliõpilasküla majutusjuhi sõnul on praeguse tudengi üürimured alguses pigem seotud üllatavate kommunaalarvetega. Sügiseti tuleb elanikele tihti selgitada, millest täpselt üüriarve moodustub ja kuidas oma rahaga ses osas toime tulla.

Üheksakümnendate keskpaigas koondus Kroonuaia tänaval kirju-vilgas elu 35. majja, mis ammustel aegadel kuulunud kindral Aleksander Tõnissonile. Üle nelja meetri kõrguste lagedega tubades ja meetripaksuste telliskiviseintega majas elas koos läbilõige ühiskonnast: lastega peredest ja endistest vangidest asotsiaalide ning tudengiteni välja.

Mees, kust puskarit saab?

Simm meenutas, kuidas korteris, kuhu ta kolis, olla varem tegutsenud ilmselt kuulus puskariajaja, sest ühtelugu käisid ukse taga janused ostjad. Viis aastat pärast Simmi sissekolimist ilmunud taas kord üks puskariotsija ukse taha. Simm pärinud, et kulla mees, kus sa nii kaua oled olnud, et ei tea, et siin juba viis aastat pole seda kraami saada.

Selgunud, et ostja oli viimased viis aastat vangis veetnud ja polnud uute oludega kursis.

Enamik sellistest lindpriidega asustatud majadest kuulusid linnale ning ootasid omanikule tagastamist. Linn oli maja asukate silmis hea peremees: raha küsis vähe ja suuremat tüli polnud sellestki, kui maksmata jäi. Selle üle, et toas on liiga kuiv õhk või voodi pole piisavalt pehme, ei tulnud toonastel erakaelanikel pähegi kaevata, sest katus oli ju pea kohal, suviti oli mõnel pool isegi vesi sees.

Elektriga oli aga teine lugu. Elekter tuli majja ja elanikud tundsid rõõmu selle tarbimisest. Küll aga oli elektriarve see, mille vastu paljud keeldusid huvi tundmast. Niisamuti nagu vanade majade elektrisüsteemide vastu. Näiteks võis juba mainitud Herne tänava 13. majas näha korkide asemel hõõguvat pussnuga, teises majas jällegi viiekopikalist või kaht risti korkidesse löödud sulanud plastotsaga kruvikeerajat.

Kroonuaia 35. majas võeti pärast seda, kui keegi polnud kuid elektri eest tasunud, vool üldse ära, sest Eesti Energia arvas, et hoones ei ela ilmselt kedagi. Valdur Kadakas oli juba mõnda aega küünlavalgel süüa teinud ning lisavalgust paistis akna all olnud tänavalaternast. Kui 1999. aastal kogu Tartus elekter ära läks ning terve linn pimedusse jäi, hõõrus Kadakas küünlavalgel süüa tehes käsi, sest teised alles hakkasid kahetunnises pilkases pimeduses küünalt otsima.

Tavatute oludega on aga Janika Hango kinnitusel kokku puutunud ka praegu ühiselamutes resideerivad välistudengid. Näiteks polnud nad oma elus varem näinud äädikakärbseid, kes olid siin end nende aknalauale sisse seadnud.

Tudengid jäädvustasid tundmatud olendid pildile ning näitasid neid fotoaparaadist administraatorile, endil peas näod, nagu oleksid avastanud uue tundmatu liigi.

Üliõpilasküla abipersonali poole pöörduvad tudengid veel teistegi olmemuredega. Näiteks valmistas ühele noormehele peavalu dušš: kui tema pesema asus, hakkas dušikardin tema poole tõmbuma, kuigi aknad olid kinni ja tuuletõmbust polnud.

Nii palju kui on eri aegadel ülikoolis erinevaid tudengeid, on ka erinevaid muresid. Üks on aga kindel: tudengi muretu meel ja lõbus elustiil ei kao aastatega. Siinkohal näide ühiselamule esitatud seletuskirjast selle kohta, kui külla tulnud sõber avas valve all oleva tuletõrjekapi ja tekitas sellega häire.

«Teate, mul on sõber. Tõeline sõber. Tema tuli mulle külla ja natuke tegi katki tuletõrju kappi. Ma tean, et mina pole kõige parem inimene maailmas, kuid pole nõus sellega, et see on mingi kuritegevus. Väga loodan positiivsele suhtumisele.»