Hinnaline seismograaf naasis koju

Maailma meistriklassi kuulunud seismograafiosa transpordikastist tulid välja ka eseme ori­ginaaldokumendid, mida muuseumi projektijuht Viljar Valder (vasakult), direktriss Reet Mä­gi, museoloog Toomas Pung ja teadusdirektor Lea Leppik eile huviga uurisid. Foto: Lauri Kulpsoo

«Kui Eesti otsib oma Nokiat, siis seda võiks kindlasti selleks pidada,» kinnitas museoloog Toomas Pung. Eile Tartusse naasnud maailma parimate hulka arvatud seismograaf on valmistatud Eestis 92 aasta eest.

Paljud teavad, et Tartu tähetornis on töötanud maailmanimega astronoome. Et aga sealsamas ka ilmatu kuulsaid seismolooge ehk maavärinateadlasi on olnud, nii paljud ei tea.

Eile jõudis Tartu Ülikooli ajaloo muuseumisse aperioodiline vertikaalne Golitšõni-Wilipi seismograaf, millesarnaseid valmistati Tartus 20. sajandi alguses 23 komplekti.

Üks komplekt koosneb kolmest osast: kahest horisontaalsest ja ühest vertikaalsest seismomeetrist. Paraku rändasid kõik need komplektid Eestist välja, jõudes nõnda kõikidele mandritele peale Antarktise.

Masin ootas eestlast

Fakti, et tegu oli täpsete ja hinnatud aparaatidega, kinnitab seegi, et need Tartus valmistatud seismograafid hoidsid veel 1970. aastatel töös seitset seismoloogiajaama üle maailma.

Eile Tartusse saabunud seismograafiosa ootas Ohio Ülikoolis Eestisse tulekut 17 aastat.
Enne seda kuulus see John Carrolli Ülikoolile, mis soovis selle Eestile tagastada juba 1992. aastal, kuid segaste aegade tõttu pandi mõõteriist ootele Ohio Ülikooli.

Sealne maateaduste professor Ralf R. B. von Frese oli pikka aega otsinud mõnd eestlast, kes seismograafi tema kabinetist Tartu Ülikooli toimetaks.

Ohios viibinud doktorant Aive Liibusk osutus just selleks eestlaseks, kelle professor von Frese aparaadi kojusaatmiseks üles otsis. Oluline on ka ära märkida, et professor von Frese ema oli eestlane, mis selgitab huvi seismograafi saatuse vastu.

500 maavärinat aastas

«Huvitav, kas siin Masingu allkiri ka on?» küsis TÜ ajaloo muuseumi projektijuht ja seismograafi kojutoomise eestvedaja Viljar Valder seismograafi kastist masina originaaldokumente välja võttes.

Paraku seismograafide isa, konstruktor Hugo Masingu allkirja paberitel polnud. Küll aga võis sealt lugeda, et mõõduriista tellis Cincinnati linna Xa­vier' Ülikool 1927. aastal 2230 dollari eest.

Tartu on maavärinate registreerimisel olnud esirinnas. Tähetorni keldris alustas 1896. aastal tööd Vene tsaaririigi esimene seismoloogiajaam. 1912. aastast töötas tuntud füüsikaprofessori Johann Wilipi käe all J. Liivi 4 majas teinegi jaam. Ka püssirohukeldris rippusid horisontaalpendlid, millega maa võnkumist mõõdeti. Tartu seismoloogiajaam lõpetas tegevuse 2000. aastal.

Ühtekokku märgiti aastail 1996–2000 Tartu seismoloogiajaamas veidi alla 500 maavärina, mille kaugus oli üle 1000 kilomeetri ja tugevus suurem kui viis magnituudi.

Seismograafi võib 2011. aastal pärast renoveerimistööde lõppu vaadata Tartu tähetornis. Kui õnnestub kokku koguda kõik seismograafikomplekti osad, on võimalik, et sellega saab vaadata ka päriselt maavärinate mõõtmist.