Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
Kujutlesin raadioamatööri vaese, veidi hullu inimesena, kes istub enamiku ärkveloleku ajast kitsukeses, raadioseadmeid täis tuubitud katusekambris tolmuvines ning püüab võõraste maade hääli.
Tegelikult olin sellest meelega veidi ülepakutud stereotüübist lahti juba siis, kui leppisin raadioamatöör Ülo Laumetsaga kokku kohtumisaja: ta oli andnud telefonitsi mõista, et raadioamatöörlus on kallis lõbu. Diagnoosiga «veidi hull» on ta aga põhimõtteliselt päri.
Osta auto või antenn
Siiski ei osanud ma oodata, et Tähtvere eramaja väravas tervitab mind väsinud Ford Sierra asemel üsna uus Mercedes ning et näiteks Laumetsa Kenwoodi saatja-vastuvõtja, mis mahub üsna väiksesse kohvrisse, maksab aukartustäratava summa.
Pikanäpumeeste huvi tõrjumiseks ta hinda avaldada ei soovi, kuigi tõdeb, et ega vargal seadet nagunii kuhugi müüa poleks. Pealegi jalutab tal aias rotveiler.
«Eestis on raadioamatöör, kes tellis mullu endale 200 000 krooni eest antenne,» toob Laumets näite, milline on tegelikult rikkurist amatöör.
Laumets selgitab, et vene ajal lihtsalt ei olnud raadioamatööridel muud võimalust kui oma hobiriistad põlve otsas valmis nikerdada, nüüd on aga turul tohutu valik peamiselt Jaapani tehastes toodetud seadmeid - spetsiaalselt amatööridele.
Kui algaja amatöör ei jõua uut saatjat-vastuvõtjat osta, saab ta tavaliselt üsna odavalt, isegi vaid tuhande krooniga soetada Eestist või välismaalt kellegi vana. Põlve otsas tehtud aparaat pole tehnilistelt omadustelt tehase omaga võrreldav.
«Pealegi mustavad kehvad saatjad eetrit,» selgitab Laumets. «See ei meeldi sideametile ega ka teistele amatööridele.»
Raadioamatööre on Eestis ligi 600. Laumetsa hinnangul kütab nende kirge pesuehtne nauding põnevast loodusnähtusest, raadiolainete levimisest.
Kas ma kuulen täna Portugali-Pedrot või Austraalia-Charlesi? Või tiiruga ümber maakera iseennast? Aeg-ajalt kogunevad nad võistkondade kaupa Eesti eri paikadesse ja selgitavad, kes saab näiteks ööpäeva jooksul kõige enam kontakte.
«Kõik nad on omamoodi kiiksuga, parajad hullud,» arvab Laumets. Ennast peab ta pühapäevaamatööriks.
Biitlid kirikus
Virumaal Väike-Maarjas sündinud ja koolis käinud Ülo Laumetsast oleks ehk võinud saada vaimulik, kui ta sündinuks põlvkonna jagu varem. Laumetsa isa August Laumets oli Eesti esimese iseseisvusaja loojangust uue iseseisvusaja koitmiseni Väike-Maarja kirikuõpetaja. Ning kauane Viru praost.
«See on väga suure vastutusega amet,» kommenteerib Ülo Laumets toonaste vaimulikupõlve mõtete tõrjumist. «Kirikuõpetajal peab olema vankumatu vaim ja raudsed närvid.»
Kirik jäi Laumetsast aasta-aastalt kaugemale, kuigi ta ise ning ta kooliaegsed sõbrad kinnitavad, et keegi kirikuõpetaja poega isa pärast ei ahistanud. Tögati, aga harva.
Ligi seitse aastat Rakvere muusikakoolis klaverit õppinud poiss käis tõepoolest aeg-ajalt Väike-Maarja kiriku organistiks. Ja Laumetsa koolivend, kaheksakümnendail popansamblis Radar klahvpille mänginud Raivo Narits kinnitab, et sai sellega väga hästi hakkama.
«Orelimängust tuli kord ka väikestviisi pahandus, kui proovisime biitleid mängida,» meenutab Narits. «Algul tegi see lihtsalt nalja, aga peab tunnistama, et «Yesterday» kõlas kirikus fantastiliselt.»
Aasta võis olla 1975. Laumetsa ja ta sõpru vaimustasid Suzie Quattro, Led Zeppelin, Pink Floyd, Uriah Heep, Deep Purple, Rolling Stones ning võimsa järellainetusena loomulikult ka jumalakojas inspiratsiooni andnud biitlid.
15-aastane Ülo oli juba ligi seitse õppeaastat käinud kaks-kolm korda nädalas Rakvere muusikakoolis. Hommikul bussiga 27 kilomeetrit sinna, lõunaks bussiga tagasi ja siis Väike-Maarja keskkooli õhtusse vahetusse pinki nühkima.
Nagu Laumets täna kinnitab, olid Rakvere muusikaõpetajad väga töökad ja andekad ning laisklema kippuvale poisile ütles erialaõpetaja meelituseks: klaver lausa nutab teie käes.
Sõitmisest-harjutamisest väsinud-tüdinud Laumetsal oli aga selleks hetkeks klaveri pisaraveest sedavõrd ükskõik, et tal polnud kahju muusikakooli just enne finishit, viimasel õppeaastal hüljata.
Laumets vahetas heliseva klaveri koolibändi vinguva elektrioreli vastu. Ning suutis lisaks rahvahulkadele koolis ja väljaspool vaimustada ka bändikaaslasi.
«Tal on väga hea improvisatsioonivõime, nii bluusi kui dässi laadis,» meenutab Raivo Narits, kes sõrmitses toonases koolibändis basskitarri ning õpetab nüüd Väike-Maarja muusikakoolis klaverit ja solfedot. «Ülo oligi tõenäoliselt see, tänu kellele sai minust professionaalne klahvimängija.»
Nii Narits kui kooliaegne pingi- ja bändikaaslane, Estonia ooperitenor Vello Jürna peavad Ülo Laumetsa väga musikaalseks ja andekaks. Kumbki ei kahtle, et kui ta oleks tahtnud, võinuks temast saada üks Eesti tipp-pianiste.
«Teist Rannapit poleks minust kindlasti saanud,» pidurdab Laumets koolivendade hoogu. «Mul pole tema auahnust ja töökust.»
Laumets võttis pärast keskkooli hoopis naise, naine sünnitas poja ning tuli hakata perele raha teenima. Kes aga päevast päeva pilli ei mängi, läheb paksult rooste.
«Ja sõrmede vahele hakkab kasvama ujunahk,» näitab kadunud pianist käsi sirutades.
Sestap pole Ülo Laumets enam publikule, olgu kui tahes väiksele, mänginud. Süntesaatori eellasele, inisevale vene päritolu elektriorelile vajutas ta oma kümme sõrme viimast korda keskkoolipäevil.
Aeg-ajalt istub ta abikaasa sõnul kodus siiski klaveri taha ning mängib üht oma lemmikut, Valgret, variatsioonidega.
Tehnikahuvi
Leiba on Ülo Laumets teeninud betoonisegajana, telefonielektrikuna, fotograafina, kütusemahutite müüjana, kiirloteriide korraldajana, raadioseadmete müüja ja hooldajana ning internetiühenduste pakkujana.
Läbi elu on teda saatnud raadioinsenerist onupojalt ning füüsikust tädipojalt külge saadud tehnikapisik, mis tipnes kümme aastat tagasi haigestumisega raskekujulisse raadioamatöörlusse.
Klassivend, ooperilaulja Vello Jürna meenutab, et Laumetsa tuba Väike-Maarja kodus oli algkoolipõlvest saadik nagu Karlssoni katusekamber: et istumiseks ruumi teha, tuli kolu toolilt või diivanilt põrandale rehmata.
Ülo Laumets on teist korda abielus ja oma praegusest naisest Anust on ta teinud samuti raadioamatööri. Tõsi, passiivsema kui ta ise.
Peamiselt suhtlevad nad lühilainel, et telefoniraha kokku hoida. Raadioamatöör on ka poeg Sander.
«Viimase naisega on mul hirmsasti vedanud,» kiidab ta. «Ma ei uskunudki enam, et selliseid veel tehakse.»
Ülo Laumets näib olevat mees, kes on saanud läbi elu tegelda asjadega, mis pakuvad talle rahuldust. Seda muljet kinnitab ka abikaasa.
«Kui filosofeerida, siis on tal olnud lihtsalt õnne, ta on saanud teenida leiba erialadel, mis pakuvad talle elavat huvi, võimaldavad eneseteostust ja rahuldust,» arutleb Anu Laumets.
Ülo Laumets
Sündis 1960. aastal Väike-Maarjas. Õppis kohalikus keskkoolis ja Rakvere muusikakoolis. 1978. aastal abiellus Arnold Rüütli vanema tütre Marisega, kellest hiljem lahutas. 1979. aastal sündis poeg Sander.
1978. aastal asus tööle Tartu rajooni sidesõlme automaattelefonijaama elektrikuna. Aastail 1979-1981 teenis armee sundaega Ukrainas.
Pärast sõjaväge töötas taas sidesõlmes, seejärel Tartu lihakombinaadi telefonikeskjaamas elektrikuna. 1984-1986 õppis Moskva Ülikooli kaugõppes fotournalistikat. Aastail 1984 -1988 oli Vanemuise fotograaf.
Iseseisvusaja alguses müüs bensiinimahuteid. 1993-1994 õppis Tartu Ülikooli tasulises õppes geoloogiat. 1997. aastal asutas firma Ecorex Kaubandus, mis korraldas kiirloteriipiletite müüki, müüs ja hooldas raadioseadmeid ning pakub praegu interneti püsiühendusi.
1999. aastal abiellus Tartu linnavalitsuse järelevalvespetsialisti, Tartu Ülikooli arheoloogina lõpetanud Anu Laumetsaga. 2000. aastal sündis neil tütar Anna Maria.