Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti Siberist ekspeditsioonilt naasnud ajaloolane Aadu Must ja fotograaf Alar Madisson on Vene-reisi tulemustega rahul.
Esimene tõi Tomski riigiarhiivi hämaratest hoidlatest kaasa sülearvutitäie ida-eestlaste saatusi, teine aga kotitäie filmirulle.
Must kasutab saadud informatsiooni oma poolelioleva ajalooraamatu lõpetamiseks, päevapiltnik Madisson tahab teha kahasse Malev Toomega fotonäituse.
Aines on mõlemal ühine - eestlased võõrsil. «Raamatu käsikiri on praegu 470 lehekülge pikk,» rääkis Must. «Aga mul oli suur kirg saada Tomski arhiividest kätte viimased puuduolevad materjalid. Sinna jäi siiski veel küllalt kullatükikesi, nii et tahaksin korraldada veel ühe ekspeditsiooni.»
Särav materjal
Must ja Madisson käisid ka Tomski oblasti Lilliengofi, Kaseküla ehk Berjozovka, Vambola ja Linda külas. Viimasest on tänaseks säilinud vaid ühe maja ahervare.
«Tuleb aeg, kui kõik eestlaste külad idas hääbuvad,» kahetses Madisson.
Must töötas Tomski arhiivides neljandat korda. «Esimene põgus episood oli 1989. aastal, kui sain teada, et Tomski arhiivi maja on varisemisohus,» rääkis Must. «Nägin seal virnade kaupa Ussuurimaa eesti külade materjale, mis evakueeriti 1941. aastal hirmust jaapanlaste ees Vladivostokist Tomskisse.»
Hiljem pääses Must Venemaa siseministeeriumi Tomski eriarhiivi, kus tal õnnestus tutvuda umbes 1500 eesti perekonna toimikutega.
«Nende taga on umbes 10 000 inimese saatus, kelle seas on palju meile tuttavaid nimesid.»
Näiteks alustas helilooja Gunnar Pedraudse oma Siberi-karjääri kütja ja koristajana ning on taotlenud võimudelt tööd, mida tehes ta käed ei külmuks.
Eriarhiivi toimikuis peitub Musta sõnul särav materjal.
«Näiteks lugu, kuidas 1947. aastal lubati mõned eesti noored kodumaale, sest 1941. aastal küüditatud lapsed ei olnud küüditatuna arvel,» pajatas Must. «1949. aastal toodi nad uuesti tagasi. Vahepeal oli kellelgi tekkinud Pärnus armastus, ta kirjutas oma kallimale, aga viimane ei vastanud - mõistagi, kõik kirjad on ju toimikus.»
Tsensuuritööstus
Musta hämmastab ja kohutab stalinlike tshinovnikute pedantsus. Näiteks on keegi tahtnud kodumaale saata luuletuse, mis algas sõnadega: kui kauni kodu lävelt / meid viisid vaenuväed.
Püüdlik ametnik on tõlkinud luuletuse vene keelde: kogda s ljubimogo poroga / unjos nas vraeskaja sila.
«Kirjadega tegeles terve tööstus,» ütles Must. «See tekitab külmajudinaid.»
Arhiivis on ka jälitustoimikuid. Üks neist jutustab noormehest, kes pääseb küüditajate eest pakku ja astub sõjaväkke, kuid siis saab NKVD talle jälile. Armee keeldub poissi välja andmast.
«NKVD nõuab - andke mees välja, meil on vaja teda küüditada,» rääkis Must. «Armee aga laseb tal vanemseersandiks tõusta. Samal ajal jälgivad NKVD silmad teda garnisoni territooriumil ja linnas.»
Viimaks said visad ülekuulajad vanemseersandilt kätte vihapahvaka: «Mul on kõrini sellest külmast Siberist. Sõidan Tallinna, lähen merekooli, reisin Aafrikasse ja lähen palmi alla elama.»
Järgnes süüdistus kodumaa reetmise kavandamises.
Ekspluateeris klaverit
Seekord tegi Must Tomski arhiivis umbes 4800 digitaalfotot eestlasi puudutavatest dokumentidest ja 400 küüditatute elu kajastavatest fotodest.
«Higi voolas,» ütles ta. «Kõige madalam temperatuur oli ühel ööl +18 kraadi, päeval aga näitas kraadiklaas kuni 36 kraadi palavust.» Must on rahul, et tema arvutis on nüüd ka kõigi Tomski luterliku koguduse meetrikaraamatute andmed 1880ndatest 1920. aastani.
18. ja 19. sajandi Venemaal oli Musta sõnul põhimõte «vabaduse võib võtta, religiooni mitte».
Et Tomskis oli luterlik pastor, saadeti sinna kirju seltskond eestlasi. Nende hulgas oli hobusevargaid ja muid patuseid.
Seal oli ka eestlastest sõjaväelasi. Ise rändasid sinna maanäljas talupojad, aga ka tudengid.
19. ja 20. sajandi vahetusel loodi Tomskis koguni üliõpilasselts Eesti, kuhu kuulus hulk Eestiski tuntud inimesi. Põhjus peitus selles, et Eestis oli vaimulikus seminaris õppimine odavam kui gümnaasiumis, Tomski ülikool võttis aga ainsa Venemaa kõrgkoolina vastu ka vaimuliku seminari lõpetanuid.
Samas oli Tomski ülikooli professorite hulgas palju Tartu ülikooli vilistlasi.
«Eestlased on haridusehullud,» järeldas Must Tomski arhiividest leitud dokumentide põhjal.
Kuigi Venemaa oblastiarhiividest on Musta sõnul üle käinud põhjalik makuleerimise kampaania, paistab Tomski arhiiv silma rikkalike säilikutega.
«Seal on kõik alles hoitud - suisa imesta,» märkis ajaloolane.
1929. aastal, kui jõukamaid talumehi hakati massiliselt kulakuks tegema, jäid riigimasina hammasrataste vahele ka paljud Tomski oblasti eestlased. Tavaliselt märgiti dokumentidesse vaid kaks sõna - vana kulak.
«Kulakuks lubati kuulutada need, kes ekspluateerisid võõrast tööjõudu, tegelesid kaubandusega, täitsid kiriklikke kombeid ja nii edasi,» pajatas Must. «Eestlaste jaoks mõeldi välja veel üks täiendav kriteerium - ekspluateeris tehnikat.»
Tragikoomiline lugu juhtus ühe eestlasest kooliõpetajaga, kes tehnika ekspluateerimises süüdistatuna vangilaagrisse saadeti. Ta oli ekspluateerinud klaverit.
Pärast kahte vangla-aastat vaadati õpetaja toimik siiski uuesti läbi ja ta vabastati. Pool aastat hiljem aga tegid kubermangukomitee vähemusrahvaste osakonna seltsimehed külas uue puhastuse ja õpetaja sattus taas vangilaagrisse. Põhjuseks märgiti: ta on viibinud vangis.
Millal algas sõda
«Vaidlesime Siberis kohalike vanainimestega, millal algas sõda,» rääkis Must. «Kolmekümnendatel, ütlesid nemad. Neljakümnendatel, arvasin mina.»
Arusaamatuse põhjus selgus Mustale arhiivis. Teises maailmasõjas hukkus 28, 1937.-1938. aastal aga lasti maha 56 Vambola küla meest.
«Kumb sõda oli siis suurem?» arutles Must. «Nii hakkad aru saama, miks neil on mõni asi teistsugune.»
Üks säravamaid lugusid, mille rääkisid Mustale kohalikud venelased, pajatab aga Eestist Narõmimaale küüditatud baleriinist Aino Antonovnast.
«Ise kui surmale määratud linnuke, otsustas ta asutada tütarlaste balletiringi,» rääkis Must. «Üks tollane väike tüdruk, praegu Tomski ülikooli õppejõud meenutas, kui raske oli Aino Antonovnat ületalve elus hoida. Niivõrd eluvõõras olnud see naine.»
Tunnustatud Siberi ajaloolane öelnud aga Mustale, et küüditamisest veelgi suurem viga oli küüditatute kodumaale tagasi lubamine.
«Eestlased korraldasid laulupidusid ja jalgpallivõistlusi, siis aga laskis Hrushtshov nad koju ja asemele saadeti Moskva, Leningradi ja Kiievi luuserid,» öelnud ajaloolane.
Nii saanud alguse Siberi häving.