Ulmeline kunst üllatab tegijat ennastki

Kunstirühmitise Kursi Koolkond asutajaliige Albert Gulk (40) vastas küsimustele oma ateljees Tartu kunstimaja kolmandal korrusel, kus ta joonistamise ja maalimise kõrval saab ka madratsil puhata. Foto: Sille Annuk

Äsja Tartu tähtsaima, Vabbe-nimelise kunstipreemia saanud Albert Gulk vastab küsimustele oma ateljees Tartu kunstimajas. Taustaks kõlab ulmeline muusika. Madratsil magab kaks sõpra.

Mis mängib? Kas midagi noore Sven Grünbergi loomingust?

See on üks internetiraadiojaam. Ma kuulan seda palju. See on ambientmuusika, ruumiline, atmosfääriline värk.

Kas see aitab kuidagi kaasa ulmelise ja sürreaalse maailma kujutamisele joonistustes?

Aitab ikka, kuigi... Ma mäletan, et kui ma 1990. aastate keskpaiku ja lõpul kümnemeetriseid pliiatsijoonistusi tegin, siis mängis tavaliselt Raadio 2 või Võru raadiojaam Ring FM, kust tuli tavaline disko.

Tänu internetile ja paljudele sõpradele, kes mulle kassette ja plaate on toonud, olen elektroonilisele ulmele jäänud kindlaks.

Toonased pikad joonistused olid samalaadsed nagu praegused mõni meeter lühemad. Nii et muusikatausta muutumine ei ole joonistusi vormiliselt eriti muutnud?

On ikka, praeguse aja joonistustes on vormid ümaramad, varem oli mul suhteliselt kandiline maailm.

1990. aastatel oli mu maailm veidi naivistlik, üritasin naisi ja mehi idealiseerida, ilusamaks teha. Nüüd on kõik ümmargune, aga kipub olema jõhkravõitu, nii et mõnikord on endalgi piinlik vaadata, miks ma nii joonistasin.

Teie töödes on ka tulnukalaadseid tegelasi. Kas tulnukad või ufod on olemas?

Enamik lugusid neist on kellegi luisatud või kellegi luulud. Aga ma usun kindlasti, et hiigelsuures universumis on teisi tsivilisatsioone, teisi mõistuslikke olendeid, täiesti kummalisi eluvorme, kes on kohanenud hoopis teistsugustes tingimustes kui meie.

Kas joonistate peast või seisab teie ees modelle?

Modelle pole ma kasutanud. Vahel märkan, et olen kellegi sinna joonistanud või maalinud, ja tunnen äratundmisrõõmu. Mõnikord on veidi piinlik ja siis olen mõnele sõbrale öelnud, et olen kogemata teda või tema pruudi pildi peale joonistanud – et ega keegi pahane ei ole... Aga ei ole!

Kas mõni Kursi Koolkonna kunstnik on samuti niiviisi pildile jäänud?

Ühe pildi peale ma üritasin Peeter Allikut kunagi ammu, tudengina joonistada, aga tuli liiga professori moodi välja.

Kursi Koolkonnas on väga erineva kunstnikukäekirja ja erineva iseloomuga tüübid. Kuidas on võimalik, et te juba 21 aastat koos püsite?

Me oleme sõbrad. Teeme ühist asja, tahame kunsti teha ja toetame sealjuures üksteist.

Viljandi linnagaleriis oli äsja kaks kuud teie isikunäitusel 44 suurt joonistust. Teie näitusi on olnud ka näiteks Sõktõvkaris ja Kaunases. Milline näitus on teile endale kõige olulisem tundunud?

Kõige rohkem meeldis mulle minu esimene personaalnäitus veebruaris 1992 ülikooli raamatukogus kohviku ees. See oli hästi terviklik.

Kui palju kulub ühe inimesekõrguse ja meetrilaiuse joonistuse tegemiseks aega?

Nädalaga saaksin hakkama. Oleneb muidugi sellest, kuidas on üldse ajaga, olmemuredega – on ju vaja asju ajada, siia-sinna käia... Mu esimene pikk pilt, kaheksa ja pool meetrit, seda ma tegin neli kuud, aga kuu aega oli seal vahet ka.

Kui palju kulub pliiatseid ühe inimesekõrguse ja meetrilaiuse joonistuse tegemiseks?

Ma arvan, et kaheksa pliiatsiga teeksin ära. Kui teeksin heledat pilti, siis saaksin ka kolmega hakkama.

Mis pilt on tänavusel aastalõpunäitusel kunstimajas?

See on üle-eelmisel aastal tehtud, aga pole ühelgi näitusel väljas olnud. Pildi nimi on «Vikerkaare peal metsas». See on viis ja pool meetrit pikk ja poolteist meetrit kõrge.

Olete vabakutseline kunstnik. Kas muud teenistust ei ole mõnikord abiks?

Noh... Niivõrd-kuivõrd. Hiljuti, novembris olin kunstikoolis modell. Vahetevahel olen kuskil ehitusel maalerdanud.

Kuidas masu mõjub loomingule?

Kunsti ikka teen, ei ütleks, et varasemast vähem. Ma olen siiski sel aastal päris palju joonistanud.

Joonistamine on mu ainukene rõõm. Vabakutselise kunst­­nikuna tegelen ma puhtalt iseendaga. Ma ei saa endale perekonda lubada, ma ei saa midagi suurt osta. See, et ma siin kunstnike majas ateljees elan ja olen, on lihtsalt õnneasi. Mul ei ole püsivat sissetulekut, ma elan sõprade kulul, võlga. Maksan tagasi siis, kui raha saan – selline tsirkus käib.

Mis saab Vabbe preemiast, kas on juba ära planeeritud?

Ikka kunsti alla läheb. Töövahendid, näituste korraldamised... Järgmisel aastal tuleb jälle tihe näituste graafik, minu enda näitus ja Kursi Koolkonna näitusi – isegi välismaal tuleb neid. Ma ei saa ennast lõdvaks lasta ja tunda, et oh, nüüd on mul raha ja lähen kohe kõrtsu jooma. Kusjuures – joomavõlgasid ma endale ei tekita!

Kas kõrtsiskäimist juhtub tihti?

Kõrtsus ma eriti ei käi, mul käivad sõbrad külas või ma käin sõpradel külas. Eriti viimasel ajal tunduvad kõrtsud kuidagi mõttetult kallid.

Kuidas hindate Vabbe kunstipreemia saamist?

See on suur tunnustus, see on mu elu esimene preemia üldse. Nojah, tegelikult näitusel «Järv» Põlvas kingiti mulle kunagi üks särk, see oli aastal 1998.

Albert Gulk
• Albert Gulk sündis 17. veebruaril 1969
Antsla sünnitusmajas.
• Lapsepõlvekodu oli Sõmerpalu vallas.
• Õppinud Antslas ja Võrus, lõpetanud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna maali erialal.
• Näitustel esineb aastast 1988, Kursi Koolkonna asutajaliige, aastast 1995 Eesti Kunstnike Liidu liige.
• Seni viimane isikunäitus oli Viljandi linnagaleriis oktoobris ja novembris.
• Loomingus iseloomulikud mitmemeetrised sürreaalsed ja ulmelised pliiatsijoonistused.
• Autasustatud särgiga Maarja galeriis Põlvas näitusel «Järv» 1998 ning Ado Vabbe nimelise kunstipreemiaga (23 000 krooni) detsembris 2009.