Vastu tulles ratastooliga liikujate palvele on linnamajandusosakond järjest madalamaks lihvinud ülekäiguradade äärekive. Sellest on saanud mure aga pimedatele, kes ei saa enam aru, kust algab sõidutee.
Madalad äärekivid seavad pimedad ohtu
21. detsember 2009, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esimehe Eva Kirillova sõnul ei ole pimedal võimalik aru saada, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidutee, kui äärekivi on vaid sentimeetri kõrgune või puudub hoopis.
Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haagi sõnul on Eestis üldiseks standardiks, et ülekäiguraja juures oleva äärekivi kõrgus on 2–4 sentimeetrit. Tartus on aga kõrguseks määratud kuni 2 sentimeetrit, et lihtsustada ratastooliga liikujate ja ka ratturite liiklemist.
Reljeefsed plaadid
Kõrgeid äärekive on järk-järgult madalamaks lihvitud juba aastaid. Et sellest võiks kellelegi probleem tekkida, ei osatud ette näha.
Haak rääkis, et kuna arvestada tuleb kõigiga, siis ei hakata madaldatud äärekive uuesti kõrgemate vastu vahetama, vaid otsitakse teisi lahendusi.
Praegu on kaalumisel variant, mille kasutamist on ta ise näinud Saksamaal ja Põhjamaades. Seal on ülekäiguraja ees kõnnitees reljeefsete mummudega plaadid, mis aitavad vaegnägijatel orienteeruda. Mummude kõrgus oli Haagi mäletamist mööda umbes sentimeeter, nii et need on tuntavad, kuid ei takista liikumist.
Näiteks Oslos olid sellised mummuribad ka bussijaamas, kus pime sai nende järgi minna bussi esiotsa juurde.
Kui sellised plaadid linna paigaldatakse, pole võimalik seda teha üle öö. Peale otsuse vastuvõtmist hakatakse plaate paigaldama uutele ja remonditavatele ülekäiguradadele, projekteerimistingimustesse lisatakse nõue nende olemasolu kohta madalate äärekivide juures.
Vaja ühiseid nõudeid
Enne kui otsus vastu võetakse, tuleb aga teha veel põhjalikult eeltööd ja uurida teiste riikide lahendusi. Välja tuleb mõelda, millised plaadid tänavapilti sobiksid, kuidas need paigaldada ja kas need peaksid vaegnägijatele mõeldes olema näiteks valged või kollased.
Kirillova mainis, et sarnased reljeefsed plaadid on Tallinnas juba paaris kohas kasutusel, nagu ka teepinnast sügavamad sooned enne ülekäiku.
Kirillova sõnul oleks pimedate ohutuse huvides vaja aga ühiseid reegleid kõigis asulais. Nii nagu liikluseeskiri on kogu Eestis ühesugune, nii peaks ka pimedate liikumist juhendavad märgised olema kõikjal samad. Praegu on ühingul käsil Soomest saadud materjalide tõlkimine, et nende põhjal Eesti omavalitsustele vastavasisulised ettepanekud teha.