E, 30.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juri Lotman aitab meil ära tunda iseennast

Juri Lotman aitab meil ära tunda iseennast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Juri Lotmani raamatu sisuks on sõna parimas mõttes vestlused - targad ja üliharivad, vahetud ja sundimatud -, mis pakuvad meile iseenda äratundmise kogemust.

Lotman avab raamatuga «Vestlusi vene kultuurist» ukse vene hinge ja kultuuri - ja samas on ta euroopalik mõtleja, kes on aidanud oluliselt vähendada lõhet Eesti ja Euroopa vahel. Ilma temata oleks eesti kultuur tubli tükk maad provintslikum.

Kes tahab Lotmanit kui vaimset laiatarbekaupa kiiruga neelata, sellel võib ehk tekkida tunne, et mõtleja on oma isikliku arvamuse liiga sügavale ära peitnud, et ta on taandunud kiretu uurija ülineutraalsusse, osavõtmatuks teoretiseerijaks.

Pingestatud alltekst

Ent see tunne on petlik. Nii nagu heas kirjandusteoses, on ka Lotmani vestlustel oma tugevasti pingestatud alltekst. See toob tähelepanelikul lugemisel just autori isikliku suhte selgesti esile.

Võtkem näiteks peatükk duellikommetest - otseselt ei leia me siit ju Lotmani omapoolset pooldavat ega ka taunivat hinnangut duellidele.

Kuid siiski, peatüki lõpus tsiteerib ta Bulgakovi «Teatriromaani»: «Kui kurvad silmad tal on... /- - -/ Ta tappis kunagi Pjatigorskis oma sõbra duellil... ja nüüd viirastub sõber talle öösiti ja noogutab kuupaistel akna taga pead.»

See kujundlik tsitaat ütleb rohkem, kui pikad didaktilised kommentaarid iial suudaksid.

Mängukirg

Rääkides mitmesaja aasta taguse Venemaa sündmustest ja kommetest, teeb Lotman kaudselt kogu aeg juttu ka meie kaasajast. Näiteks peatükis «Kaardimäng» esitatud mängukire ja -sõltuvuse analüüs mõjub enam kui nüüdisaegselt.

Lotman toob ära Dostojevski otse mängupõrgust oma noorele naisele läkitatud eufoorilise kirja ning lisab kommentaari.

«Kusagil mujal ei avaldu niisuguse jõuga selle enesepettuse psühholoogiline mehhanism, mis sunnib mängurit end veenma, et tema hasartne kirg kujutab endast tegelikult kainet arvestust,» kommenteerib Lotman.

Teose eessõnas märgib ta, et igavene kannab alati oma aja riideid. «Ja see rõivas kasvab inimestega nii kokku, et vahel ei tunne me ajaloolise alt ära tänapäevast, meie oma, ühesõnaga mingis mõttes ei tunne me ära iseennast.»

Iseenda äratundmine ongi Lotmani teoste lugeja kõige väärtuslikum kogemus.

Seda ei suuda pakkuda meie raamatuturul praegu laiutavad kümned ja sajad n-ö kultuurhariduslikud köited ja broshüürid, mis on täis esoteerilisi tarkusi, hämarat targutamist, seltskondlikku udupuhumist või lihtsalt tühja loba.

Isiksuse võlu

On suurepärane, et ka meie laiem lugejaskond on Lotmani üles leidnud. Tema raamatu müügiedu üle peaksid rõõmustama ka kõige pessimistlikumad raamatu, lugemise ja kultuuri allakäigu üle muretsejad.

Raamatu «Vestlusi vene kultuurist» esitlusel öeldi, et Lotman on Venemaal mõne kirjastuse koguni pankrotist päästnud.

Selle hämmastava müügiedu taga ei seisa mingi filoloogidekamba salariukad-reklaamitrikid (nagu see nii mõnegi Lääne ekspordiartiklist teoreetiku puhul paistab olevat), vaid eelkõige autori enese isiksuse võlu.

Lotmanil on äärmiselt selgepilgulise uurijapõhjalikkuse kõrval veel väga eripärast laia joont, suuremeelsust ja leebet tolerantsust.

Neid omadusi ei tule ka eesti parimatel esseistidel ette just ülearu tihti.

Vaimuaristokraatlik üldhoiak ja demokraatlik vaateviis moodustavad temas paradoksaalse, kordumatu sulami. Ta on Albert Einsteini ja Albert Schweitzerit meenutav vaimurüütel, vanamoodne, moodne ja ajatu korraga.

Lugesin Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» - kõiki muid asju kõrvale jättes - nädalapäevad järjest, mõnda peatükki ka mitu korda.

Kulunud aega kordagi kahetsemata kogesin lõpule jõudes ometi üllatavalt tõsist kahjutunnet - nagu eriti heast ja lahedast seltskonnast lahkudes.

Seda tunnet tahaksin soovida kõigile Lotmani lugejatele.

Raamat müügiedetabeli tipust

• Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuurist. Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul» esimese köite (pildil esikaas) on tõlkinud Kajar Pruul, toimetanud Triin Kaalep ja kujundanud Endla Toots.

• 367-leheküljelise raamatu, mille algtõukeks sai Juri Lotmani (1922-1993) televestluste sari, on Eesti Kultuurkapitali toetusel välja andnud kirjastus Täna-päev.

• «Vestlusi vene kultuurist» oli äsjases Arteris ilmunud raamatumüügi edetabeli järgi Apollo raamatumajas Tallinnas teisel ja Postimehe raamatuäris Tartus esimesel kohal.

Aivar Kull
Kirjanduskriitik

Tagasi üles