/nginx/o/2013/09/12/2360389t1h5245.jpg)
Kui Tõnu Tamm 1981. aastal Leigo tallu kolis, ootas teda ees üks väike järvesilm ning jumala ja jääaja kapriisidest sündinud kümned orud, mille nõlvad lausa ihkasid vett emmata. Graafik: Tõnu Tamm on sellise skeemi järgi valmis ehitanud kaheksa järve
Juba samal aastal pööras Tamm paari viinapudeli ja julge pealehakkamisega Leigo ajaarvamise umbes 10 000 aastat tagasi. «Nägin suurt kitsa väljavooluga orgu,» ütles Tamm. «Lasksin paari pudeli viina eest orusuu buldooseriga kinni lükata.»
Juba mõne kuu pärast võis Tamm näha napi päeva töö ja sügisvihmade tagajärge - esimest omatehtud järve.
«Mul läks hammas kohe verele, aga vene ajal ei saanud ju teha, sest polnud oma maad,» nentis ta.
Sestap pidi Tamm oma järveihalust vaigistama ja ootama Eesti taasiseseisvumist, taluseadust ja maade erastamist. Nüüd ei saa Tamm rahu enne, kui on Leigo talu 200 hektarile rajanud vähemalt 25 järve.
«Keskeltläbi on nii, et aasta ja järv,» nentis ta. «Väiksemaid silmasid võib ühe suvega ka mitu teha.»
Järv, see on imelihtne
Leigo järvemuusika kontsertide korraldamisega tuntust kogunud Tamme hinnangul pole uue veekogu rajamises midagi keerulist. «Soo tuleb puhtaks raiuda ja pais ette tõsta,» juhendas ta.
Ka kontserdijärvena tuntud veepeegli all oli veel mõni aeg tagasi pajuvõsa ja soine maa.
Kui loodus mängib kätte koha, kus kümme tuhat aastat tagasi oli järv, siis tuleb vaid natuke kaasa aidata ja endine olukord taastub.
«Kunagi olid neis orgudes jääsulavee järved,» ütles Tamm. «Need olid triiki täis, kuni vesi uuristas kitsad väljavoolusälgud.»
Jää sulas, vesi voolas ja taganes, järvepõhjadesse kasvas turvas.
Nüüd paneb Tamm jääaegseid sälke üksteise järel uuesti kinni. Ta mitte ei kaeva järvi, vaid paisutab neid üles, sest paisu ehitamine olevat tunduvalt väiksem töö kui järvesuuruse augu kaevamine.
Kõigi inseneri- ja muude teaduste kiuste jätab Tamm turba ja mulla sinna, kus see on. Kännud, mättad ja mõned üksikud puud samuti.
«Kõik maaparandajad ja vesiehitajad ütlevad mulle, et nii ei tohi ja ei tehta,» rääkis Tamm. «Neid on õpetatud, et turvas tuleb kuni mineraalpinnaseni välja kaevata. Aga miks, minu esimese järvega pole 20 aastaga midagi hullu juhtunud ja enam ei juhtu ka.»
Tamme on hirmutatud, et veega üle ujutatud turbapinnas kipub põhjast üles kerkima ja siis võib vastne järv peagi olla täis hulpivaid saari.
«Üles kerkib noore soo pind, kus kõik protsessid veel käivad ja taimestik intensiivselt kasvab,» ütles Tamm. «Siin aga on kõik juba lagunenud ja muutunud madalsooturbaks. Paistab, et see ei kerki enam kuskile.»
Samuti on talle öeldud, et heinamaad meenutavas järvepõhjas hakkavad lagunema orgaanilised ained ja vesi rikneb. Tühjagi. Tamme järves elasid kolm aastat forellid.
Tammi ehitamine
Kui tehnika alt ei veaks, võiksid tammi ehitusel ühekorraga askeldada Leigo kolm koppa ja buldooser. Siis saaks järve kiiresti valmis.
Tegelikkuses võtab aga kõik kavandatust kauem aega, lisaks on Tamm suvel poolteist kuud seotud kontsertide korraldamisega.
Ka tammi ehitada olevat imelihtne: tuleb vaid kopaga kokku tõsta vajaliku paksuse ja kõrgusega muldkeha ning see buldooseriga kinni tallata.
Tammi ehituseks kuluva pinnase võtab Tamm võimalusel järve poolt. Siis jäävad maastikuarmid hiljem vee alla.
Loomulikult ei teki vesi Tamme järvedesse nõiavitsa väel. Väiksed ojad on neis paigus alati voolanud, tõsi, suvel jäävad ojasängid kuivaks.
«Kevadisest suurveest piisab järve täitmiseks,» kinnitas Tamm. «See jagu vett, mis suvel ära aurab või maasse imbub, tuleb taevast ikka tagasi.»
Möödunud erakordselt põuane suvi langetas Tamme järvede veetaset vaid poole meetri jagu. «Kontserdijärv nägi küll natuke inetu välja, nii et pidin laskma ülemised järved talle selga,» rääkis Tamm.
Selgalaskmine tähendab seda, et Tamme kõik järved on omavahel kas ojade või torudega ühendatud. Nii võib ta kõige kõrgemal asuva järve vee juhtida alumistesse ja isegi suure põua ajal pole karta, et Leigo järvemuusikud peaksid kuivas järves musitseerima.
Kontserdijärve elu esimesel suvel selline oht siiski oli. «Me ei saanud tammi õigel ajal valmis ja talveks kogunes oru põhja vaid lombike vett,» pajatas Tamm.
Siis kaevas ta kuni nelja meetri sügavuselt läbi kaht järve eraldava mäe ja ühendas veekogud omavahel toruga. Nüüd saab kontserdijärve toita teiste järvede veega.
Möödunud suvel kuivas Sagadi mõisa järv kokku ja Tamm sai sealsed luiged endale. Tal oli vett küll ja küll.
Seni on ülespaisutatud järvede põhjad vett pidanud ja ükski neist pole salamisi tühjaks nõrisenud. Küll hakkas kontserdijärv sel kevadel Tamme haardest põgenema.
Põgenev järv
Süüdi oli tuule sunnil liikuma hakanud jää, mis murdis äravoolutoru otsast lahti sinna põlvega kinnitatud regulaatortoru. «Järv läks silmanähtavalt, oma 10 sentimeetrit päevas,» sõnas Tamm.
Koos veega oleks läbi toru võinud haihtuda ka augustikuusse kavandatud järvemuusikakontsert.
«Sondeerisime lattide ja konksudega, kuni leidsime kuue meetri sügavuses peituva toru otsa,» pajatas Tamm. «Siis sidusime kaltsudesse mähitud kivi nööri otsa ja sondeerisime jälle, kuni vool tõmbas kivi torusse.»
Nii päästis Tamm järvekontserdi, kulutades sellele ööpäeva jagu oma aega. Tuukrid küsisid toru sulgemise eest 9000 krooni, pluss käibemaks.
Kui kuldne sügis lõpeb, laseb Tamm kontserdijärve veest tühjaks. See võtab aega umbes poolteist kuud. Siis saab järv uue avariitoru ja võib taas hakata vett koguma.
Tavapärase veetasemeregulaatori ehitus maksaks paarkümmend tuhat krooni. Kuue meetri pikkune kanalisatsioonitoru maksab 300-400 krooni.
«Vesiehitusfirmad küsivad tehisjärve hektari ehitamise eest kuni miljon krooni,» ütles Tamm. «See oleks mõeldamatu. Minul on nipid, mida küll ametlikult ei tunnistata, kuid mis aitavad mul järve imeodavalt valmis teha.»
Hiljuti olla keegi ekpert öelnud: meid õpetati küll teisiti, kuid näib, et ka Tõnu Tamme meetodil on võimalik järve ehitada.
Kinnikasvamine
Iga järveomaniku hirm on veesilma kinnikasvamine. Tamme sõnul on penikeel ja vesi-kirburohi kiired kasvama.
Tema kogemus näitab aga, et penikeel tavatseb võimutseda just veekogudes, mille põhjast on turvas välja kaevatud.
«Naabrimees kaevas kopaga turbaväljale tiiki, aga siis läks kopp katki,» pajatas Tamm. «Nii jäigi üks pool tiigist turba-, teine mineraalpõhjaga. Turbapool oli puhas, teisel poolel pidi ta aga vikatiga penikeelt niitma.»
Tulevikus tahab järvemees rakendada penikeelevastases võitluses kalu. «Karpkala sööb rohtu nagu lehm,» nentis ta. «Ja veel võimsamad rohusööjad olevat tolstolobikud ja valgeamuurid, aga need meil kahjuks ei paljune.»
Pärast lühikest järelemõtlemist lubas Tamm ühe järve katta täispuhutava kilemadratsiga. Siis oleks tolstolobikutel ja valgeamuuridel katte all soojenenud vees hea paljuneda.
«Ma ei riku ökoloogilist tasakaalu, vaid muudan seda,» nentis Tamm. «Mõned tarnasood jäävad vee alla, aga selliseid soid on Eestis tohutult palju. Samas saan ma soode asemele unikaalse järvemaastiku.»