Saatuse keerdkäigud kinkisid flamenko

Tiina Pikas on tantsimist õpetanud peaaegu sama kaua, kui ise tantsinud. Ka flamenko-tantsu hakkas ta õpetama ise alles õpilane olles. Foto: Sille Annuk

Väikse tüdrukuna tahtis Tiina Pikas saada baleriiniks. Ta oli õppinud balletiringis Vanemuise tantsijate käe all ja juhendaja Villu Vähk ise saatis tollal neljanda klassi tüdruku Tallinna koreograafiakooli proovima.

«Ma ei saanud sellepärast tantsijaks, et minu jalad olid lühemad, kui pea ja keha kokku. Tol ajal olid sellised pikad mõõdupuud, ilusad valged postid, ja seal olid klapptoolid. Klapptool lasti alla, mind pandi sinna peale istuma.

Teistel kontrolliti painduvust – mul käisid ka jalad kukla taha ja igale poole –, aga mind pandi sinna istuma, mõõdeti ära selg ja pea, pärast mõõdeti jalad ja siis öeldi, et uks on seal. Parameetrid ei sobinud.»

Kojusõit möödus nuttes, pea saatjaks kaasas käinud vanaema süles.

Praegu tagasi vaadates ei olegi Pikas õnnetu, et asjad nii läksid. Baleriini karjäär kestab ju vaid teatud aastad, tavaliselt minnakse pensionile juba 35–40-aastaselt. «Neid inimesi, kes on pidanud töölt ära minema, on nii palju, aga mina olen praegu oma armastuse juures. Balletis on kindlasti neid, kes tantsivad väga kõrge vanuseni, aga vaid üks tuhandest,» on Pikas oma saatusega rahul.

Pikase armastuseks on fla-menko, Hispaaniast pärit kirglik ja pingeline mustlastants. Praegu on Pikas Tartu ainus flamenkoõpetaja, Lille Majas tegutseva tantsustuudio Duende asutaja ja kunstiline juht.

Oma tantsustuudio

Flamenko juurde tõid Pikase elu keerdkäigud. Tartus sündinud ja kasvanud tüdruk läks Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õppima tantsuõpetajaks, peale lõpetamist suunati ta Võhmasse, kus töötas pikalt kultuurimaja direktorina.

Seda nii kaua, kui üks vargile tulnud ja majja mitte sisse pääsenud meesterahvas pahameeles kultuurimaja katusele punase kuke pistis. «See läks nagu säraküünal,» kirjeldas Pikas vana maja lõppu. Tulle jäid ka umbes 700 naise enda õmmeldud kostüümi.

Peale seda sündmust otsustas Pikas tulla tagasi sünnilinna. Siin pakuti talle peaaegu kohe võimalust õppida Tartu Ülikooli avatud ülikoolis flamen-kokultuuri. Esimesed kaks aastat ta õppis, kolmandal ja neljandal andis juba ka ise tunde.

29. detsembril kümme aastat tagasi pakkus tollane Lille Maja direktor Riho Leppoja võimalust teha flamenkorühm ka sinna majja ja sündiski tantsustuudio Duende.

Kuna tegemist on väga temperamentse tantsuga, otsustati esimeseks rühmaks võtta vene tüdrukud, kellel arvati vajalikku sisemist põlemist ja kokkupuudet mustlastantsuga rohkem olevat.

«Ma sattusin – nagu eesti keeles öeldakse – portsu otsa. Need vene tüdrukud olid kõik sellised hillitsetud, väga ilusad, pisut beibelikud. Nad ei teadnud vene tantsust mitte midagi, nad ütlesid, et on kõik street-tantsu õppinud. Ma sain väga ilusad malbed flamenkotüdru-kud, kellega tulin kevadel kontserdil ikkagi välja, aga temperamendist oli asi väga kaugel,» muigab õpetaja toonase möödapaneku üle. Edaspidi võeti tantsima ka eestlased.

Pikasel on kolm last. 27-aastane Eva elab Haapsalus ja on praegu teise lapsega kodus. 26ne Kalli käib ema jälgedes ning õpib ja õpetab samuti tantsu, pesamuna Jüril on vanust alles 10 aastat.

«Mõlemad tütred alustasid minu juures, aga Eva on väga tantsukauge inimene. Ta on väga andekas keelte peale ja mõnes mõttes on ka hea, nagu nad ütlevad kodus, et üks on normaalne. Aga kuna Jüri ka ei tantsi, siis me oleme Kalliga nüüd kaks ebanormaalset,» räägib Pikas.

sain väga ilusad malbed flamenko-tüdrukud, kellega tulin kontserdile, aga temperamendist oli asi väga kaugel.

Kuna tema abikaasa töötab ehitajana ja on suurema osa ajast ära, on ta enda sõnul poega kasvatanud peaaegu nagu üksikvanem. See on olnud ka takistuseks, miks ei ole kõne alla tulnud pikad enesetäiendusreisid või õppimine välismaal.

See-eest on Pikas kasutanud ära iga võimalust õppida siis, kui mõni õpetaja on tulnud Eestisse. «Mina ei pea ennast mingiks professionaaliks, aga tundub, et oma stuudio jaoks ma käin küll,» arvas Pikas. «Mul ei ole veel seda probleemi olnud, et keegi oleks uksest välja läinud ja öelnud, et ei kõlba.»

Haigus ei takista

Üsna tõenäoline on aga see, et ühel päeval tuleb mõni konkureeriv õpetaja ja õpilased saavad valida. «Ma eeldaks ikka seda, et tuleks keegi, kes on flamenko emapiimaga endasse saanud. Kui tuleb keegi teine eestlane kõrvale, siis ma kujutan ette, et tal saab raske olema.»

Õpetajana peab Pikas ennast väga pehmeks, eriti kui võrrelda professionaalsete balleti- või võistlustantsuõpetajatega, kes on sageli väga karmid. Pikase arvates ei ole vaja aga  trampida inimestel, kellele tantsimine on hobi ja kes tulevad seda nautima.

Tantsutunnid jäävad ära väga harva ja siis ka tavaliselt esinemisteks valmistumise pärast. Haigus ei ole ainsat flamenko-õpetajat veel rivist viinud. «Ma olen selline, kes on siis tunnis, kepp käes, tooli peal ja läheb lahti. Haiguse tõttu ei ole tund mitte kunagi ära jäänud,» sülitab Pikas üle õla.

Pikas ütleb, et ristitud ta küll ei ole, aga õpilaste pärast ütleb palveid tihti. Eriti peale seda, kui tütar Kalli tantsupartner hiljuti Annelinnas auto alla jäi.

Võimalike õnnetuste pärast ei taha Pikas riskida ka pikkade sõitudega ning ütleb sageli ära esinemiskutsetele, mis viiksid Tartust kaugele, eriti sel ajal, kui ilm halb ja teeolud kehvad.

Pikase õpilased õpetavad ka ise flamenkot edasi. Tütar Kallil on rühmad Räpinas ja Viljandis, kaks õpilast teevad rühma Elvas ning üks on ka Valgas.

CV

• Sündinud 28. augustil 1961 Tartus

• Õppis Tartu 8. keskkoolis 1968–1979, Viljandi Kultuurharidustöö Koolis tantsuõpetaja erialal 1979–1982 ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis organisaator-metoodikuks 1990–1995.

• On töötanud Võhma kultuurimaja direktorina 1984–1995, Taara pst kurtide lastekodu kunstiõpetaja ja kasvatajana, Lille Maja minitekstiili õpetajana ja Katoliku kooli käsitööõpetajana 2005–2009

• Kuni tänaseni 1999 aastal asutatud Du-ende flamenko- ja kõhutantsustuudio looja, kunstiline juht ja flamenkoõpetaja.

Arvamused

Kalli Pikas
Tütar ja õpilane

Ema on tantsuõpetaja mulle päris algusest olnud. Võhmas olin ma teise õpetaja käe all, aga siis tegi ema ka mulle tantsunumbreid.

Ma tahtsin väga balletti tantsida – ema on rääkinud, kuidas ma kodus tantsisin, aga ta otsustas mind siis mitte balletikooli panna. Vist oli võimalus Tallinna minna, aga eks ma olin pesamuna ja ta ei raatsinud mind panna nii karmi keskkonda, kui Tallinnas siis balletikoolis oli.

Mina olen õpetajana kindlasti karmim, ema on tõesti pehme, aga ei saa öelda, et sellel ei oleks tulemust. Tal on oma stiil, ta töötab huumori ja positiivsuse abil. Ta on tõesti väga hea õpetaja.

Ta jätab teatud asjad ütlemata, tema arvates ei ole vaja nii põhjalikuks minna, mis on õige, sest see on hobi korras tegemine – inimene tuleb ikkagi tantsima, et saada naudingut, mitte et teda üdini parandatakse.

Ma arvan et flamenko ja õpetamistöö on tema jaoks väga õiged.

Emana on tal konkreetsed asjad, mis on paigas, ja ma võin öelda, et ta ei ole midagi valesti õpetanud, sest ta on kolm suurepärast last üles kasvatanud.