Internetimees sööstab sõtta lamedusega

EENeti direktor Mihkel Kraav on mees, kellest sõltub Eesti koolide ja teadusasutuste andmeside areng. Veerand sajandi eest oli ta poiss, kes hoidis kodus kapis gaasimaski. Ja seda läks tal tihti tarvis.

Mihkel Kraavi vanaisa, kasvatusteadlane Enn Koemets, kes enne manalateele minekut jõudis näha Mihklit seitsmeaastasena, olevat öelnud: tal on erakordselt lai tunnetushuvi.

Põhiliselt tahtis Mihkel Kraav teismelisepõlves tunnetada keemiat. Tal oli keemiatarvete kapp, kust ema kaht nooremat õde kiivalt eemal hoidis. Sest kui Mihkel püüdis teha kloroformi, aga välja tuli pisargaas, oli asi süütust mängust kaugel.

«Gaasimask oli mul kogu aeg käepärast,» räägib Mihkel Kraav. «See liigutus - gaasimask pähe ja aken lahti - oli mulle tuttav. Ja oma toa ukse muutsin peaaegu õhukindlaks.»

EENet

Viimased kuus aastat on Mihkel Kraav juhtinud riigiasutust EENet, mille kontor asub Tartus Raekoja plats 14. Asutuse ülesanne on Eesti haridus-, teadus- ja kultuuriasutuste andmesidevõrgu arendamine ja korrastamine.

Kraavi ametisoleku jooksul on EENeti eelarve kasvanud poolteiselt miljonilt kroonilt ligi 20 miljoni kroonini.

Kuid Kraavi töö sisu pole loomulikult rahanumbrite kasvatamine. Praegu on tema eesmärk murda Tiigrihüppega kaasnenud lamedus andmesidevõrgu arendamisel.

«Rõhutatakse, et meil on juba nii ja nii palju arvuteid võrgus, aga võrgu kiirus ja võrgu kasutamise mõte pole justkui oluline,» arutleb Kraav.

Kvaliteedi maksvusele pääsemiseks on tema sõnul tarvis käivitada näiteks superkompuutrite ühiskasutus üle võrgu. See näeb välja nii:

Tartu Ülikoolis ning veel mitmes haridus- ja teadusasutuses on üks suur arvuti. Kui TÜ teadlane paneb arvuti mingi teadusliku probleemi lahendamiseks tööle, võtab lahenduse leidmine palju aega. Kui lahendust otsivad aga korraga kõik need suured arvutid, käib see kordi kiiremini.

«See oleks uus kvaliteet,» kinnitab Kraav. «Paljud probleemid jäävad tänapäeval Eestis lahendamata lihtsalt sellepärast, et mõistliku aja jooksul pole võimalik vastust saada.»

Füüsika ja ajalugu

Ilmselt tänu füüsikust tädimehele Madis Allale, kes oskas poisile füüsika huvitavaks rääkida, kirjutas Mihkel teises klassis vineerplaadile kaalukad sõnad: tahan saada füüsikuks.

Pärast Nõo keskkooli füüsika eriklassi neljade-viitega lõpetamist läkski ta füüsikat õppima. Lõpetas aga kolm aastat tagasi hoopis ajaloolasena ning valmistub ajaloo alal kaitsma ka magistrikraadi.

Erialavahetusel oli mitu põhjust. Esiteks sõjavägi, mis jättis ta kursusekaaslastest maha ning sundis pärast kõike õpitut algusest peale meenutama. Teiseks konflikt ühe põhiõppejõuga, kes Kraavi hinnangul tammus ühe ja sama saja aasta vanuste juurtega teooria kallal.

Põhjusi oli muidki. Igatahes sattus Kraav 1991. aastal Eesti Rohelisse Liikumisse arvutiasjandust korraldama. 1996. aastal, kui temast sai EENeti insener, sündiski idee hakata õppima TÜ ajaloo-osakonnas arhiivindust.

«Arhiivindus on tegelikult infoteadus, mida mujal maailmas ei lahterdatagi alati ajaloo alla,» selgitab Kraav. Nii jõuab ta nendinguni, et mulje reaalala inimese ümbersünnist humanitaariks on tema puhul ekslik.

Muusika

Poisipõlves õppis Kraav viis aastat Nõo muusikakoolis klaverit, siis võtsid muud huvid ja laiskus võimust. Ülikooli esimesel kursusel armus ta aga kursusevenna huulilt mesiviise võlunud plokkflööti.

Kui Kraav sai käsu minna Vene kroonusse, sooritas seni talle flööti harjutamiseks laenanud poiss südamliku akti: kinkis oma flöödi talle. Ja kuigi armees ei leidnud Kraav peaaegu üldse võimalust viisikeste veeretamiseks, kandis ta pilli kogu aeg endaga kaasas - kirsasääres.

Poliitika

1993-1995 oli Kraav kuningriiklasena Riigikogus.

Rojalistlikus parteis näeb ta takkajärele kahte poolt: narri poolt ja kuninglikku poolt.

«Narri pool kui atraktiivsem võimendati muidugi alati üle, aga seda ei teinud ainult ajakirjandus, vaid ka meie ise,» tunnistab Kraav.

Hiljem on Res Publica ja teised Kraavi asjata poliitikasse tagasi meelitanud.

«Riigiasutuse juht peab olema apoliitiline,» põhjendab ta.

Sport

Keskkoolipäevil käis Mihkel Kraav Elva lasketiirus püstolit laskmas, hüppas langevarjuga ning lendas purilennukiga. Tudengina harrastas idamaiseid võitluskunste.

Omaaegse ALMAVÜ liinis käinud hüppamise-lendamise kohta lausub Kraav sooje sõnu. Ta ei mäleta, et talle oleks kunagi pähe taotud mingitki poliitilist või militaarset möga.

Mõelnud küll korduvalt end taas taevaspordiga siduda, pole Kraav leidnud soodsat võimalust.

Tema igatsus vabaduse tunde järele, mis tekib maa ja taeva vahel purilennukis hõljudes, püsib aga tugev.

Mihkel Kraav on ligi 195-sentimeetrine. Järelikult mängib korvpalli või võrkpalli? Ei.

Mihkel Kraavi ema Inger Kraav ja abikaasa Kristin Kraav arvavad, et need alad ei sobi lihtsalt Mihkli iseloomuga: ta on individualist.

«Teatud määral,» nõustub Kraav. «Ma pole kunagi endale sõnastanud, et mulle igasugune kambas tegutsemine ei meeldi. Aga mulle ei meeldi ühetasasus ja teadmine, et sa oled mängus vaid osake plaanist.»

Sõjavägi

1984. aasta sügisel viidi Mihkel Kraav Lasnamäele armee jaotuspunkti. Esimestena koort riisuma tulnud mereväelaste eest varjus ta koos paari-kolme poisiga naride alla.

Nii pääses Kraav kolmeaastasest teenimisest mereväes ning läks kaheks aastaks Tshehhoslovakkiasse.

Ta ei lasknud ega roomanud, kuid sai õppida kokakoolis (kodus keerab ta enda sõnul kokku «Tsink Plekk Pange sugemetega toitu»), joonistada propagandaplakateid, kütta kindrali sauna ja töötada Nõukogude Liidu riigipanga välisosakonna raamatupidajana. Lõpuks oli bilansivõimeline.

Mihkel Kraav ei kinnita oma ema arvamust, et punaarmee muserdas iga ajateenija hinge. Küll tõdeb, et sõjaväel on tugev mõju mõtteviisile - tema ise näiteks muutus silmanähtavalt nahaalsemaks.

1986. aasta kevadel sai ta armeest puhkusele. Sõit viis läbi Tshernobõli põgenikest ummistunud Lvovi, kus rongipiletid olid müüdud nädal aega ette.

«Pileti saamiseks panin passi vahele kümneka,» meenutab Kraav. «Ma ei kujuta ette, et oleksin suutnud seda enne sõjaväge teha. Siis tundus see normaalne ja mul on hea meel, et sain sellega hakkama.»

Raamat ja foto

Mihkel Kraavi abikaasa Kristin Kraavi sõnul ostab mees koju raamaturiiulisse ilukirjanduse kõrvale aeg-ajalt teadlaste, kunstnike ja kirjanike elulooraamatuid.

Tal on ikka kogu aeg midagi pooleli, kinnitab Kristin Kraav abikaasa suurt lugemishuvi. Naine pakub, et viimati hoidis mees käes Viktor Pelevini «Sinist laternat» ja mingit Robert Ludlumi sopakat.

Aga võta näpust, viimati luges Kraav hoopis firma Canon väljaannet, mis tutvustas uuemaid fotoobjektiive.

Kui Kraav näeb Postimehe fotograafi Ove Maidla käes Canoni vastset digitaalkaamerat, järgneb tema ja Maidla viieminutiline asjalik dialoog fotograafia teemal.

Rohkem kui pildistamisest rääkimist armastab aga Kraav muidugi pildistamist ennast. Metsas jahib ta läbi 500-millimeetrise objektiivi loomi ja linde, kodus lühema «toruga» poega, tütart ja abikaasat.