Õbluke Kairi Pärna (29) kaotas võitluses suhkruhaigusega esimese suure lahingu: ta jäi ilma nägemisest. Aga võitis sõbra, koguka ja üdini sõbraliku juhtkoera Masa, kes on pühendanud perenaisele nii silmad kui südame.
Haigus tõrjus naise nägijate maailmast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Kairi hakkab trepist alla astuma, sirutab külaline tahtmatult käe - justkui püüdes naist toetada. Kairi tajub seda vaistlikult ja ütleb isegi veidi pahaselt, et saab ise hakkama. See on ju tema kodu.
Lähedastelgi oli algul raske mõista, et pidev aitamine teeks pimeda justkui kätetuks-jalutuks. «Hea küll, esialgu valasin jooki klaasist mööda, aga pidin uuesti proovima,» räägib Kairi. Millega täidaks noor naine praegu oma päevi, kui ta ei suudaks koristada ja toitu valmistada? «Kui vajan abi, saan ju seda alati küsida,» ütleb ta.
Kairi teab sedagi, et tagumises toas akna juures kasvav sõnajalg on jäänud pärast kohavahetust kiduraks. Ta ei näe, aga tunneb. Nii nagu sedagi, et maja ees kasvav suur kask on hiirekõrvus.
Päeval toimetab Kairi kodumajas koos eaka vanaemaga - kuni saabub töölt elukaaslane Anders. Ka insuliini süstimisega tuleb naine iseseisvalt toime, kuid veresuhkru näitu jälgib mõistagi kaasa.
«See oli suur õnn, et elu meid kokku viis,» leiab Kairi. «Vaevalt oleksin suutnud kõigega leppida, kui teda poleks kõrval.»
Teekond pimedusse
Kairi nägemine hakkas pöördumatult halvenema viis suve tagasi, pärast neeruvaagnapõletikku ja veremürgistust. «Umbes kahe aasta eest tekkis silmade ette justkui ruloo,» meenutab naine.
Mullu märtsis ei saanud naine enam lugeda, juunis seletas silm ähmaselt tänava äärekive. Praegu näeb Kairi vaid nõrka helendust, kui silma lähedale suunata ere valgus. Ja päikese puhul tajub ta ainult soojust
Aga Kairi pole allaandja tüüp. Naine paneb iga päev suurt kasvu labrador Masale rakmed selga ning võtab ette lühemaid ja pikemaid jalutuskäike, olgu õues tuul, tuisk või torm.
«Naabrinainegi ütleb vahel, et tema ei pista mõnikord halva ilma pärast ninagi toast välja, aga Kairi kõnnib ikka õues,» muheleb naine.
Vahetult pärast nägemise kaotust tundis Kairi ennast kaitsetuna isegi kodus. Pimedus tõi hirmu ja turvatunde kadumise. Nüüd juhib Masa perenaist eksimatult üle sõidutee ja leiab bussiukse või istepingi.
Vaid korra on Kairi tajunud, et keegi käiks justkui kannul. «Aga see võis olla ka lihtsalt kellegi liigne uudishimu,» arvab ta. Halbu kogemusi Kairil õnneks pole, kui välja arvata vöötraja ääres oodatud pikad minutid. Sest autod lihtsalt ei peatu. Minutit viis või kauemgi.
«Olen vahel mõelnud, et kuidas välismaalt tulnud puudega inimesed meie liikluses ellu jäävad,» ütleb Kairi.
Tartuga seob viljandlannat eelkõige juhtkoer, isane labrador Masa, kelle ta sai juht- ja abikoerte koolist Tartus. «Kui Masa mulle oma sooja nina pihku pistis, oli kõik otsustatud,» meenutab Kairi. Lõuna-Eesti Pimedate Ühing kutsub Kairit alati üritustele, näiteks mullu oli ta koos Masaga valge kepi päeval Raekoja platsil.
Kui Kairi kõrvale ilmus truu Masa, tundis naine, justkui oleks ta saanud tiivad. Korraga ei pidanud ta pikisilmi ootama, et keegi ta õue saadaks. «Võisin minna poodi, apteeki, kuhu iganes. Praegugi tunnen, et Masa vaatab mind.»
Kairil on õigus, labrador on sättinud ennast perenaise jalgade juurde ning jälgib teda üksisilmi. Justkui mõistaks tema juttu.
Kairi Pärna on jätnud seljataha viis silmaoperatsiooni, aga kas ka paranemislootuse? «Ühest küljest muidugi tean, et enam pole midagi teha,» ütleb Kairi. «Aga kes teab, kui meditsiin areneb .» jätab ta lause lõpetamata.
Haiglas olles tundis ta puudust psühholoogi või hingehoidja toest. «Ega ma vajanudki seda, et keegi minuga pikki tunde räägiks,» tunnistab ta. Oleks piisanud kõige lihtsamast infost: kuhu uues olukorras pöörduda ja kust abi saada. Näiteks juhtkoerte kooli kohta leidis elukaaslane andmed omal käel.
Kohaliku sotsiaalnõuniku kohta ütleb Kairi vaid kiidusõnu. Tänu hakkajale ametnikule sai pime naine sügava puude, kuigi esialgu määrati raske.
Kairil ajab meele mõruks, kui mõni tuttav leiab, et ta kulutab maksumaksja raha. Töötasin ju viimse hetkeni, ütleb ta.
Salakaval suhkruhaigus mängib noorele naisele endiselt vingerpusse. Vahel läheb vererõhk kõrgeks ja neerupuudulikkus teeb muret. Ja silmaoperatsioonidki pole veel päriselt lõppenud: silmadest tuleb eemaldada silikoonõli.
Vaatamata rõõmsale meelelaadile on nägijana elatud aastatesse jäänud palju, mida taga igatseda. Näiteks lugemine. Keskkooli viimases klassis kippus Kairi seda üleliiagi palju tegema, lõpuklassis kandis ta prille. Või lilleseade. Ta õppis seda Tallinnas ja töötas mõnda aega lillepoes. Või käsitöö ja kunst.
Kairi tahtis minna Tallinna Kunstiülikooli sisearhitektuuri õppima. Kui neiu viis kooli kodust kaasa võetud pliiatsijoonistused, ei jäädud uskuma, et need on tema tehtud. «Olid vist liiga professionaalsed,» muigab Kairi.
«Jumal tänatud, et ma sisse ei saanud, õpingutest oleks olnud küll raske loobuda,» leiab naine tagantjärele. Kuigi loobumise kunsti on teinud elu Kairile selgeks üsnagi halastamatult.
Mehe ja sõprade abiga on Kairi proovinud praegugi teha siidi- ja klaasimaali. «Aga rõõm jääb poolikuks, kui ise tehtut ei näe,» tunnistab naine.
Kairi ütleb, et «vaatab» ikka endiselt telerit, õnneks saab ta hästi aru inglise, soome ja vene keelest.
Hoop lähedastele
Kairi pimedaks jäämine oli ootamatu hoop ka perele, vanematele ja õele. Ema-isa kippusid ennast põhjendamatult süüdistama - miks küll nii läks?
Osa sõpru tegi Kairiga suhtlemisel pausi: nad lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda. Haletseda ei tahtnud ja endistviisi ei suutnud. Shokk oli seda suurem, et Kairi oli olnud kogu aeg hästi tegus ja aktiivne. Lapsena tegi ta tublisti sporti, nii et viirushaigusedki ei hakanud hõlpsasti külge.
«Olid ajad, kus mees jäi tööle hiljaks, sest pidi mu väevõimuga teki alt välja tõmbama ja ükskõiksuse välja raputama,» meenutab naine. «Eks tema olegi minu elupäästja.» Kairi tutvus Andersiga 12-aastaselt Tartus haiglas, sest ka mees põeb suhkruhaigust.
Elu viis neid uuesti kokku kolm aastat tagasi, raskete katsumuste eel. Kui Kairi oli haiglas, oli mees kogu aeg tema kõrval. Kui naine kaotas nägemise, kinnitas ta mehele, et too võib ära minna. «Sa ei pea seda kõike kaasa tegema,» ütles ta kaasale. Aga mees jäi.
Kas nii hea suhe ei pane unistama lapsest? «Muidugi unistan,» tunnistab naine. Aga risk on liiga suur, et lapski sünnib suhkruhaigena. Süda ei luba lapsele sellist saatust määrata.
Lastega on Kairi alati klappinud, 8-aastase õepojaga on tal eriline side. «Tädi Kairi on nii hea, tema kuulab mind alati ära. Mitte nagu nägijad,» tavatseb poiss öelda.
Kujutlused ja unistused
Kairi nägemine on läinud, kuid teised tajud tugevnenud. Ja keegi ei saa temalt võtta kujutlusvõimet. Näiteks kui ehitatakse mõnd uut maja, võib Kairi kujutleda selle tegelikkusest palju uhkemaks. «Ehk oleksin pettunudki, kui seda näeksin,» muheleb ta.
Nagu iga naine, tunneb Kairigi muret oma väljanägemise pärast. Kas see rõivatükk ikka sobib mulle, mõtleb ta endamisi. Mehe käest pole mõtet küsida, tema vastab ühtviisi: oled ilus.
«Tahaksin näha, kuidas saabub kevad ja rohi läheb roheliseks, kuidas õepoeg kasvab ja kuidas mees mulle naeratab » loetleb Kairi unistusi. Ja lisab hetke pärast: «Aga kõike seda on võimalik tunda.»