Rait Kuuse
Justiitsministeeriumi kriminaalhooldusosakonna juhataja
Andke telekas tagasi, siis võtke varas kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänan Tartu volikogu liiget Urmas Auninit, kes Tartu Postimehes (21.04.) võttis tähelepanu alla peagi viiendat sünnipäeva tähistava kriminaalhooldussüsteemi.
Viie aastaga on kriminaalhooldus vaikselt, kuid järjepidevalt arenenud, meile on lisandunud uusi teenuseid ja ka nõuded meie tööle on suurenenud.
Hetkel töötab Eestis 194 kriminaalhooldusametnikku, kelle hoole alla on kohtud määranud rohkem kui 6600 inimest ehk klienti, nagu kriminaalhooldajad neid nimetavad.
Kannatanule kasulik
Meie klientideks on tingimisi karistatud, vanglast ennetähtaegselt vabanenud, üldkasuliku töö tegijad ja alaealised, kelle suhtes on kohus kohaldanud mõjutusvahendina kriminaalhooldaja järelevalvet.
Kriminaalhooldussüsteemi loomine oli karistusõiguse reformi üks osa, mille tulemusena rakendusid kurjategijate kohtlemise tänapäevased mehhanismid. Oluline on tähelepanu suunamine inimese sotsiaalsele keskkonnale ja tema probleemidele ning neile lahenduste leidmisele.
Ühiskond nõuab karistuste karmistamist ja vangistusaja pikendamist, kuid seejuures on tarvis küsida, kui palju me oleme valmis oma turvalisuse eest maksma ja kas vangla on tulevikku silmas pidades ainuke lahendus.
Küsigem varguse läbi kannatanult: «Mida sa tegelikult tahad, kas esmalt varga kinniminekut või kõigepealt oma telekat tagasi?»
Arvan, et esimene soov on saada tagasi oma vara ja alles siis järgneb soov varast karistada. Kriminaalhooldus pakubki sellist kannatanule meelepärast lahendust.
Vabaduses säilivad inimesel kontaktid, töökoht, võimalused oma elukorraldust muuta. Kui lisada asjalik abi ja tugi koos järelevalvega, siis jõutakse enamasti ka kahjude hüvitamiseni.
Urmas Aunin tõstatas intrigeeriva küsimuse: millise valemi abil jagatakse kriminaalhooldusele ressursse? Tegelikult mingit saladust, mida oleks varjatud, ei ole.
Kohtusüsteemi osana on kriminaalhooldus riigi ülalpidamisel ning eelarvest lõviosa moodustavad töötasud ja otsesed tegevuskulud.
Kriminaalhooldusametnike käsutuses ei ole vahendeid sotsiaalteenuste osutamiseks. Seega ei ole siin ka mingit maagilist raha, mille jagamisest kohalik võim on ilma jäänud.
Kuid mis on meie töövahendid? Nagu ma eespool juba mainisin, tegeleb kriminaalhooldus nii järelevalve kui ka sotsiaalse toe pakkumisega, kuid me ei dubleeri olemasolevaid teenuseid.
Me ei täida ei kohaliku omavalitsuse, ei politsei ega muude asutuste funktsioone. Me käsitleme iga inimest eraldi, määratleme tema kuritegelikule teele sattumise põhjused ning planeerime kohtu määratud katseaja jooksul vajaliku sekkumise koostöös oma partneritega.
Tihtipeale on kriminaalhoolduse vaatevälja sattunud inimesed sooritanud kuriteo sotsiaalsete probleemide tõttu.
Näiteks ei leia dokumentideta inimene endale tööd ja hakkab puuduse tõttu varastama. Kriminaalhooldusametnik võtab mitmesugused kohaliku tasandi võimalused kokku ja suunab need tema käitumise muutmisele - seega ka üldise turvalisuse suurendamisele.
Samas pole kriminaalhooldus võluvits, mis aitab igal juhul, seda peame kõik arvestama. Siinkohal järeldan, et meie turvalisus sõltub suures osas meie endi koostööst ja pingutustest.
Tartus on juba viis aastat Eesti suurim kriminaalhooldusosakond, ent seejuures tuleb arvestada, et osakond tegeleb ka Tartumaa hooldusalustega. Kuid kõige rohkem kriminaalhooldusaluseid on siiski Tallinnas.
Huvitaval kombel ei ole kriminaalhoolduse tegevus erinevalt vanglast kohalikul tasandil arusaamatusi põhjustanud, kuigi klientuur on sama.
Koostööruumi küllaga
Kindlasti on selles problemaatikas oma osa kohalikul omavalitsusel. Tartut võib esile tõsta, sest siit on ju alguse saanud tähelepanu pööramine kuritegevuse ennetamisele. Seega võiks Tartu olla esimeste seas, kes asub looma ühtset nägemust, kuidas kurjategijaid ühiskonda tagasi tuua.
Ainult sotsiaaltoetuste maksmine ei ole lahendus, siiani on puudu teenustest ja koostööst.
Kriminaalhooldusel on Tartus mitmeid partnereid, vahest enim väärib esiletõstmist mittetulundussektor. Üks koostöö näide oleks üldkasuliku töö korraldamine, milles Tartu võiks kujuneda kriminaalhoolduse peamiseks partneriks.
Me peame endale teadvustama tõsiasja, et kurjategijad on samuti ühiskonna liikmed, nad on ka maksumaksjad, nad vajavad samu teenuseid, mida tavainimesedki.
Kurjategijaks ei sünnita. Seega on meie ülesanne üheskoos luua ennetussüsteem ja tagada sellised tingimused, mis tooksid väärale teele sattunud inimesed meie hulka tagasi.
Selles on nii riigil kui ka kohalikul võimul koostööruumi küllaga.