Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnavalitsus pole nõus looduskaitsjate soovi järgi eraldama Anne luhal emaputke, kobarpea ja paskheina kaitsmiseks hiigelalasid, soovides enne teada saada, kuhu kadus Emajõe luhalt rändrahn ja miks hävisid kuusepuud.
Tänavu jaanuari algul saatis Tartumaa keskkonnateenistus linnavalitsusele mitme lehekülje pikkuse kirja, kus on loetletud 31 üksikut looduskaitseobjekti ja kuus maastikukaitseala, mille kaitsevööndi kinnitamiseks on vaja linnavalitsuse heakskiitu.
Samuti on kirjas välja toodud 13 loodusobjekti, mis on kaotanud looduskaitselise, esteetilise või teadusliku väärtuse või on hävinud ja tuleks seetõttu kaitsenimekirjast kustutada.
Anne luht kaitse alla
Just selle viimase loetelu pärast polnud linnavalitsus möödunud nädalal esimese hooga nõus kirjutama muutmisel olevasse linna üldplaneeringusse looduskaitsjate soovitavaid kaitsevööndeid.
Ettepaneku järgi on nende seas 28 hektari suurune hariliku kobarpea ja värvi-paskheina kasvukoht, 140 hektari suurune emaputke kasvuala ja lindude pesitsemiskoht Anne luhal.
«Enne kui looduskaitsjatega nõustume, tahab linnavalitsus teada, milles seisneb nende loodusobjektide reaalne kaitse, kui nad teatavad, et mitmed puud on kaotanud esteetilise väärtuse ja Emajõe luhalt on kadunud rändrahn,» põhjendas linnapea Andrus Ansip linnavalitsuse keeldumist.
Tartu meer vihjas sellele, et keskkonnateenistuse koostatud loetelus on looduskaitseliste objektide nimekirjast kustutamiseks esitatud näiteks Võru 109 asuvad kuus püramiidtamme, mis olevat kaotanud esteetilise välimuse ega oma seetõttu looduskaitselist tähtsust.
Samuti on Pargi 4 juures neljast torkivast kuusepuust alles vaid üks ja seegi puu ei peaks keskkonnateenistuse selgitusel enam olema kaitse all.
«Iseenesest on loogiline, et mingid asjad kantakse kaitseliste objektide nimekirjast maha ja teised võetakse kaitse alla, kuid linnavalitsus tahab teada, mille alusel seda tehakse,» märkis Ansip.
«Miks on vaja Anne luhal kobarpea ja paskheina kasvukoha ümber nii suurt kaitsevööndit,» arutles Ansip. «Kas me saame selle eest mingit kompensatsiooni, et anname sellise lahmaka maad linnast ära ja loobume võimalusest sinna kunagi näiteks sild ja tänav ehitada?»
Looduskaitse pole tont
Tartumaa keskkonnateenistuse juhataja Jalmar Mandel oli linnavalitsuse sellisest reaktsioonist pisut üllatunud ja märkis, et linnavalitsusele saadetud materjalides sisalduvad vaid looduskaitsjate ettepanekud, mis on mõeldud arutamiseks.
«Looduskaitsjate ettepanekuid ei saagi võtta lõpliku tõena, sest ornitoloogidele ja botaanikutele on esmatähtsad linnud ja taimed, kuid kooskõlastus linnavalitsusega on vajalik selleks, et kaitsealade suuruse osas jõutaks ühiselt mõistlikule kokkuleppele,» sõnas Mandel.
Ta lisas, et näiteks Anne luha kaitsevööndiks nimetamine võiks linnale isegi kasuks tulla, sest siis saaks seda riigi raha eest niita, et ilus luht ei võsastuks.
«Looduskaitseobjektid pole keskkonnateenistusele kui aamen kirikus,» märkis Mandel. «Alati on võimalik asju üle vaadata.»
Looduskaitse ei pea Mandeli kinnitusel olema riik riigis, kes kellegi ega millegagi ei arvesta. «Esmatähtis on ikkagi inimene ja linna areng, kuid me peame teadma, mida oleks vaja kaitsta,» ütles ta.
Jalmar Mandel lükkas ümber ka linnavalitsuse väite, et kui Anne luhast saaks linnasisene hiigellooduskaitseala, siis ei saaks sinna ehitada silda ja seal ei tohiks käia inimesed.
Mandeli kinnitusel on keskkonnateenistus andnud juba silla ehituseks oma ettekirjutused, ka jääksid looduskaitsealad inimestele avatuks. «See oleks lihtsalt roheline ala, kus linlased saaksid puhata,» lisas ta.
Andrus Ansip nõustub, et võibolla on tõesti nii kobarpea kui ka paskhein Eestis ja Euroopas väga haruldased. «Aga äkki on neid taimi paarkümmend kilomeetrit linnast väljaspool sadu hektareid ja rinnuni,» mõtiskles linnapea.
Jalmar Mandel tõdes, et kogu Eestit pole tõepoolest läbi otsitud, kõigepealt on ikka ringi vaadatud Tartus kui teaduse ja hariduse linnas. «See on kui lugu kadunud võtmete otsimisest tänavavalgustuslambi all - seal on lihtsalt valgem ringi vaadata,» tõi Mandel võrdluse.
Eurooplased taimi kaema
Siiski usuvad looduskaitsjad, et kui meil on kobarpea ja paskhein, mis on vastavalt esimese ja teise kategooria kaitsetaimed, ning emaputk, mis jääb Eestis küll kolmandasse kategooriasse, kuid on Euroopas haruldaste taimede hulgas, siis jagub tulevikus ka botaanikuid, kes neid Tartusse vaatama sõidaksid.
«Ja kui nad siia tulevad, siis nad tahavad ju siin süüa ja ööbida ka,» rääkis Mandel kasust linnale. Kui kaitseala piirid paika saavad pandud, tähistavad looduskaitsjad kaitsealused kohad teavitavate siltidega.
«Euroopasse minnes peame küll mõtlema taimede kaitsmisele, kuid me ei tohi ära unustada meie oma inimest: me ei saa Euroopa silmis muutuda riigiks, kus kõik on vanaviisi ja inimesed käivad rahvarõivais,» jätkas Mandel.
«Samas ei peaks me ka kõigest loobuma. Selle üle, mis meil on, on põhjust uhkust tunda: Euroopas kaitstakse soona piltlikult öeldes 10-ruutmeetrist poriloiku,» lisas ta.
Lisaks maastikukaitsealadele tekitasid linnavalitsuses küsimusi ka keskkonnateenistuse loetletud kaitsmist vajavad üksikobjektid.
Nii näiteks jäi arusaamatuks, miks tahetakse kaitse alla võtta Riia tänava ääres kasvavad tammed, Tamme puiestee tammesid aga mitte; miks Laulupeo puiestee äärne pärnaallee vajab kaitsmist, kogu Tähtvere park aga mitte.
Mandel selgitas, et järelikult on eksperdid pidanud vajalikuks kaitsta puid just nimetatud tänavate ääres.
Põhjuseid võib olla mitmeid, näiteks kas või oht, et tänavat hakatakse laiendama. Looduskaitsevöönd aga tähendab seda, et ehitus- ja kaevetöid ei tohi seal teha looduskaitsjate kooskõlastuseta.
Rahnu pole nähtud
Kuhu aga kadus Emajõe luhalt rändrahn ja miks hävisid torkivad kuusepuud? Mandel ütles, et tema on Tartumaa keskkonnateenistuses tööl alates 1999. aastast ja vähemalt selle aja jooksul pole keegi seda rahnu näinud.
Ka ei osanud ta öelda, kes ja millal seda viimati näha võis. «Ehk on see kunagi mõne ehituse alla jäänud,» oletas keskkonnateenistuse juht.
Mis puutub puude hävimisse, siis see, et puu sureb, on Mandeli selgitusel loomulik, sinna ei saa looduskaitsjadki midagi parata.
Samas ei tähenda looduskaitsenimekirjast kustutamine seda, et puu võiks kohe maha võtta: iga suurema puu saagimiseks on vaja linnavalitsuse luba.
Kuidas tagab keskkonnateenistus kaitsealuste objektide säilimise? «Kui on seatud kaitsevööndid, siis sellega ongi tagatud, et kaitse alla võetud taim või puu säilib,» leidis keskkonnateenistuse juht.
Kaitsevööndeid vajavad taimed
Harilik kobarpea (ligularia sibirica) Esimese kategooria looduskaitsetaim, mis õitseb juulist augustini. Kantud punasesse raamatusse. Kuni 1,3 meetri kõrgust, suurte kolmnurksete juurmiste lehtede ning kollaste keel- ja putkõitega harilikku kobarpead leidub Eestis (leviala läänepiir) vähe, peamiselt Ida- ja Kagu-Eesti soostunud niitudel, madalsoodel, puisniitudel, lammidel ja võsastikes. Liiki ohustab kasvukohtade või nende naabruse kuivendamine.
Värvi-paskhein (serratula tinctoria) Teise kategooria looduskaitsetaim, mis õitseb juulist septembrini. Kantud punasesse raamatusse. Kuni meetrikõrguse taime lehtedel on terav saagjas serv, õiekroon lillakas või purpurpunane. Taime leidub Lääne-Eesti ja Tartu ümbruse niitudel ja puisniitudel. Eestis on leviala põhjapiir. Liiki ohustab peamiselt kuivendus.
Emaputk (angelica palustris) Kolmanda kategooria looduskaitsetaim. Kuulub ka Berni konventsiooniga kaitstavate liikide hulka. Kasvab soistel niitudel ja mererannal. Vars kandiline, kare kuni peaaegu sile. Lehelaba põlvjalt alla käändunud. Lehed suure tupega, enamasti kaheli-, harvemini kolmelisulgjad, sulglehekesed südajasmunajad, enamasti lõhestumata, alt karedad, ebaühtlaselt saagja servaga. Katist pole või koosneb mõnest lehekesest, osakatis aga paljudest lehekestest. Õied valged.