Jüri Kõre: jõukus ja kasinus käsikäes

Jüri Kõre. Foto: Pm

Headel aastatel võistlesid võimulolijad eelarve esitlusel oma fantaasiarikkusega, püüdes üksteist üle trumbata järgmisele aastale hellitusnime andmisega. Küll oli tegemist hooliva, areneva, hariva, turvalise jms aastaga.

Tänaseks on selge, et need sildid olid ülepakutud ja sisuliselt oli üle jõu elamise aeg.

Praegu ollakse tagasihoidlikumad ja 2010. aastat nimetatakse parimal juhul stabiliseerumise vms aastaks. Paraku on seegi ülepakkumine, sest varjatult viitab see nimetus 2011ndale kui kasvu aastale.

Tartu 2009. aasta eelarve projekt tekitab esmasel põgusal lugemisel rõõmsa üllatuse. Mahult (1,6 miljardit krooni) on see võrreldav 2007. aasta eelarvega. Kes veel mäletab (või tahab mäletada), linn investeeris sel ajal 700 miljonit krooni, sh ehitas Eesti kõige kallimat silda, kõige kallimat koolimaja, kõige kallimat lasteaeda... Polnud ju paha aasta!

Paraku on tänaseks eelarve proportsioonid järsult muutunud, headel aegadel erasektoriga sõlmitud lepingud jm tegurid kasvatavad jooksvad kulud suureks ja investeeringuteks jääb ainult 358 miljonit krooni. Neistki tuleb kolmandik riigieelarvest (enamasti eurotoetustest).

Üks paha asi

Koalitsiooni kuuluvad rahvaliitlased hüüaksid sellegi fakti peale tavapärase «Pole paha!». Kui poleks ühte paha asja. Nimelt on Tartu jõudnud laenamisele seadusega seatud piirini (laenude, võlakirjade, intresside jms kohustuste maht ei tohi ületada 60 protsenti eelarveaastaks kavandatud tuludest).

See piir «liigub» muidugi vastavalt tulude kasvule ülespoole. Paraku pole hetkel eriti palju ennustajaid, kes julgeks kuulutada kiiret ja võimsat erasektori arengut ja seeläbi avalike teenuste osutamise (olgu see siis haridus, teadus, tervishoid, kultuur) võimaluste avardumist.

Kui nii, siis on 2010. aasta n-ö näidis või mudel, mis puust ja punaseks värvituna kirjeldab omavalitsuste tegevuspiire vähemalt 4-5 aasta jooksul. Need piirid jäävad ilma riigi abita ahtaks.

Kui rääkida Tartust, siis on oht, et mõne projekti lõpetamine venib (koolide ja lasteaedade tänapäevastamine), hädavajalike investeeringute algus nihkub prognoosimatusse tulevikku (Ropka silla ja juurdepääsude ehitus), rajatised (tänavad, sillad) ei saa piisavat hoolt.

Tänu riigi investeeringutele on linna ehituspoliitika muutunud varasemaga võrreldes palju tasakaalustatumaks.

Riik sekkus Ahhaa keskuse, Tamme staadioni jt objektide kavandamisse, projekteerimisse jms. See on vähendanud nende ehitusmaksumust, kuid pole kahandanud sisulist väärtust.

Levinud ütlus, et riik on halb omanik, ei pea mitte alati paika!

Võiks kokku hoida

Kahjuks pole linna tegevuskulude eelarve läbinud sellist sõela nagu investeerimiseelarve.

Tartlastelegi on hästi teada kriitika, mida tehakse Tallinna halduseelarve, meediakulude jms kohta.

Kui jätta kõrvale mõned kaheldavad projektid (Tallinna TV, linnaosalehed jt), siis otsesed avalikkussuhetele tehtavad kulud polegi Tartus ja Tallinnas üldse nii erinevad.

Tallinna linnakantselei meediaeelarve on ümardatult 25 miljonit krooni, Tartu avalikkussuhete osakonnal 6 miljonit. Vahe on neljakordne ehk kui kriitikute arvates on 25 miljonit Tallinnale palju, siis sama võrra liig on Tartu 6 miljonit krooni.

Eesti Päevalehe ajakirjanikud (EPL, 10.12.) tegid ära tänuväärse töö suuremate linnade ametnike arvu ja palgafondi võrdlusega. Esitatud arvud, mille järgi pealinna haldamine on lihtsustatult kaks korda kallim kui Pärnul ja Tartul, on aga mõnevõrra eksitavad.

Tallinn osutab oma elanikele ka märkimisväärselt rohkem teenuseid – mida rohkem on kliente, seda rohkem on ka ametnikutööd. Seega on kokkuhoiu võimalusi kõigi suuremate linnade halduskuludes, ühes pisut rohkem, teises vähem.

Omavalitsuse eelarve on kogukonna ühiskassa, mingis mõttes reserv halbadeks aegadeks. Sest asjad, mille kodanikud headel aastatel ise ära teevad, vajavad halbadel aegadel mõnikord ühist tuge.

Opositsiooni 2010. aasta eelarve parandusettepanekud olidki suunatud ühelt poolt parema tasakaalu saavutamisele erinevate kuluridade vahel, teisalt koalitsiooni poolt tähelepanuta jäänud vajadustele.

Toetuste ebavõrdsus

Ei ole mingit ratsionaalset põhjendust, miks spordiklubidele makstav toetus püsib kärpimata, aga kunsti- ja muusikakoolide eelarveid vähendatakse; miks lapse kaheaastaseks saamisel makstavat sünnipäevatoetust suurendatakse, samas aga pole Tartus plaaniski kehtestada esimesse klassi mineja toetust (seda maksab ligi 200 omavalitsust); miks vähendatakse kriisiabi andvate ühingute eelarvet, kuigi on teada, et käesoleval aastal oli juba novembris nende eelarve tühi; miks korraldatakse tänavusega võrreldes kaks korda vähem suvelaagreid kehvades majandus- või sotsiaalsetes oludes elavatele lastele jne.

Nende ja mitmete muude probleemide leevendamiseks tegid IRL ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon parandusettepanekuid. See, et koalitsioon näitas rohkem punast kui rohelist tuld, ei muuda asjade olemust. Neile muredele tuleb pöörata kiiremini rohkem tähelepanu. Kiiremini kui 2011. või 2012. aastal.

Aga masu saab varem või hiljem läbi ja siis võime edasi unistada. Näiteks et Ahhaa keskus saab teisel pool jõge kanali ääres «poja» või «tütre».

Ja siis võime ükskord uhkeldada sellise teadus- ja kunstilinnakuga, mida Hispaanias puhkajad võivad Valencias (pildil) näha: teaduskeskus, okeanaarium, planetaarium, kunstihoone, ooperimaja, hiiglaslik per­gola jm. Ei ole kallis! On atraktiivne.

Praegu on antud meile aeg mõtlemiseks.