Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pime maailmameister õppis eesti keele selgeks kuue kuuga

Pimedana sündinud sakslanna Natalie Ball lahkus Emajõe koolist praktikalt, kaasas kuhi kiitusi, et ta on vähem kui aastaga ära õppinud eesti keele, millega siinsed põlised muulased aastakümnetegagi toime tulla ei suuda.

«Kõik ütlevad mulle seda,» naeratab Ball (23) punastades. Tõsi on aga see, et esimene kokkupuude eesti keelega oli Saksamaa Greifswaldi ülikooli tudengineiul mullu maikuus.

Sestpeale õppis ta ülikooli Tartust pärit lektori Katrin Uindi juhendamisel eesti keelt kuus kuud, kaks tundi nädalas. Ja siis tuli nägemisvaegureid õpetavasse Tartu Emajõe kooli pedagoogilisele praktikale.

«Kui mul on vaja võõraste inimestega rääkida, siis ma teen nii palju vigu ja ma ei tea, mida ma saan öelda ja mida ei saa öelda,» võtab Ball kiitusi pigem komplimendina ja muretseb, et pärast Saksamaale naasmist pole tal enam kellegagi eesti keeles rääkida ja keel ununeb tasapisi. «Tahan väga hästi rääkima õppida,» kinnitab ta.

See ei ole pelk jutujätkuks pillatud lause, vaid üks võimalus pürgida oma unelmate ameti poole. Ball tahab pärast õpingute lõppemist saada Brüsselis tööd europarlamendi tõlgina.

Saksamaal sündinud, aga Inglismaale adopteeritud Ball arvab, et tema tõlkekeelteks võiksid olla ühelt poolt inglise ja saksa ning teisalt soome ja eesti keel. Või taani ja rootsi. Kirju valik?

Ball õpib Greifswaldi ülikoolis teist aastat ja on peaaineks valinud nii skandinavistika kui fennistika. Õppekavas on tal rootsi, taani, islandi, soome ja eesti keel. Samuti kõigi nende maade kirjanduse, kultuuriloo ja ajaloo ained.

Skandinavistikat peab ta lihtsamaks, sest sõnavara on emakeelega sarnasem, aga lemmik on jälle fennistika. Ja sugugi mitte pelgalt seepärast, et see on eksootilisem ja kaugem.

«Mulle meeldib soome keel, sest see on nii loogiline, seal on palju selgeid reegleid,» põhjendab ta. «Eesti keel mulle meeldib ka, aga nii loogiline see ei ole. Näiteks soome keele astmevaheldus on väga loogiline: kui ma oskan silbitada, siis ma juba tean, mismoodi astmed vahelduvad. Eesti keele puhul on kord nii, kord naa. Nii loogiline see keel pole.»

Masin aitab lugeda

Ülikoolis pole pimedal tudengil mingit eriprogrammi, pole ka spetsiaalseid punktkirjas õpikuid. Ehkki Ball tunnistab, et teeb kuulmisega palju rohkem tööd kui nägijad ja on harjunud kuuldut mällu salvestama, kasutab ta tegelikult neidsamu õppevahendeid mida teisedki. Skaneerib teksti arvutisse, selle lugemiseks on aga masin, millele tekst jookseb neljakümnetähemärgiste punktkirjaridadena.

Seejuures selgitab ta, et sakslased on punktkirja hõlpsamini kasutatavaks teinud rohkete lühendite abil, mis eesti pimekirjale on veel võõras.

«Võtame sõna natürlich, n-a-t-ü-r-l-i-c-h - üheksa tähte,» seletab Ball. «Meie kirjutame n ja veel üks märk, mis annab kokku sama tähenduse. Esiteks saab sel viisil lugeda kiiremini, aga see pole kõige tähtsam. Punktkirjas raamatud on väga kallid ja lehed on paksud, sest kiri on reljeefne.»

Emajõe kooli lastel näiteks kõiki vajalikke õpikuid punktkirjas polegi. Saksamaal on pimedatel kõik üldhariduskooli õpikud kombitavas kirjas olemas. Aga muude punktkirjas raamatutega pole ka seal kuigi hästi.

Kui tuleb uus raamat, mida kõik nägijad lugeda saavad, on Ballil kaks võimalust: kas oodata, kuni see nelja-viie aasta pärast punktkirjas ilmub, või skaneerida see arvutisse ja lugeda oma masina abil.

Mis on tudengineiu lemmikraamat? Veel aasta tagasi oleks Ball öelnud, et Harry Potteri raamatud, ent nüüd jäi ta vastuse võlgu. Kas Potteri-lood on üldse punktkirjas olemas, seda Ball ei teagi.

«Võibolla on, aga ma skaneerisin need, sest tahtsin taani keeles lugeda,» räägib ta. «Mul ei ole nii palju aega, et loeksin midagi sellist, mis poleks õppimiseks vajalik. Aga kui ma loen taani keeles, siis võin öelda, et õpin keelt,» itsitab ta.

«See on tõestatud, et punktkirja pole võimalik lugeda nii kiiresti, kui loevad nägijad,» märgib Ball.

«Ma tean, et loen neist aeglasemalt, aga kuna ma tahan õppida, võtan aega, et jõuda. Kui teen eksamit ja teistel on selleks kaks tundi aega, siis mina küsin kolm. Kui teised loevad kirjalikeks töödeks seitse raamatut, loen mina kaks, aga kui ma valin õigesti, ei ole see probleem,» rääkis Ball.

Ujumise maailmameister

Ball ei jäta naljalt midagi tegemata seepärast, et ta ei näe. Ta on õppinud mängima nii klaverit kui viiulit. Eestis täitus ta unistus kandlemängu proovida.

Lapsena käis jalgrattagagi sõitmas. Ema jooksis ees ja juhendas: vasakule, paremale! «See oli lõbus,» leiab Natalie Ball.

Jalgrattasõit on minevikku jäänud, aga mullu detsembris naasis neiu Argentinast maailmameistrivõistlustelt, kaelas ujumise eest teenitud medalid - üks kuldne ja kaks hõbedast. Lisaks sai ta veel ühe neljanda ja ühe viienda koha.

Kulla võitis Ball 100 meetri seliliujumises.

«Ma ei oleks olnud esimene, aga oli nii, et stardimasin oli katki ja start anti teisiti kui tavaliselt, mistõttu kõik ei hakanud kohe minema,» muigab ta. Palju uhkem on ta 50 meetri vabastiilis ujumises saadud teise koha üle.

«Meie maailmarekord on 33,02, mina ujusin 33,68 - see oli hea tulemus,» nendib ta.

Nädalas ujub Ball üheksal treeningul kokku 30 kilomeetrit, lisaks käib veel kolm korda jõusaalis.

«Kõik küsivad, kuidas ma raja keskel püsin,» naerab ta laginal küsimuse peale. «Ei olegi võimalik keskel püsida.

Õigemini on võimalik, kui tehnika on nii hea. Mõnikord ujun küll raja piirete järgi slaalomit: natuke paremale, natuke vasakule. Ükskord oleks napilt tulnud 50 meetri maailmarekord, aga kaldusin rajapiirdesse ja olin seetõttu 0,15 sekundit aeglasem kui kehtiv rekord.»

Ohtlikud tänavad

Tartus pole Natalie kuigi palju üksi ringi kõndinud. Võõras linnas peab esmalt aitama keegi tee tuttavaks teha. Greifswaldis kõnnib ta aga ikka üksi, kepp julgustuseks kaasas. Juhtkoera tal pole.

«Ma reisin nii palju, et koeraga oleks natuke raske,» põhjendab neiu.

Pool Euroopat ja pea kõik maailmajaod läbi käinud Ball tähendab, et pimedale jalutajale on suureks abiks häälitsevad foorid ja ohtlikest kohtadest, näiteks tänavaristidest, teavitav reljeefne mummuline teekattematerjal. Eesti tänavad sellist tuge ei paku.

«Kui ma üksinda jalutan, siis ma ei taha sugugi, et pean alati küsima, kas ma saan üle tee minna,» räägib ta. Ta ei taha end tunda teistsugusena. Seepärast on hea, kui keskkond aitab.

«Argentinas on muidugi nii, et ka nägijatel on probleeme üle tee saamisega,» naerab Ball. «See on natuke ohtlik.»

Tagasi üles
Back