JUURO KUUSIK: Kaunil kevadhommikul kell 10.40

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lähtel vanaduspõlve pidava karikaturisti ja sharžimeistri Juuro Kuusiku nägu on nalja täis, sest kohe-kohe saabub kohalikule naisseltsile külla 50 läti noorikut.

Polevat küll teada, kas saabujad on ka noored, kuid õrnema soo kohta olevat kena nii öelda.

Kuusik on ka üritusele kutsutud.

Mees, keda omaaegsed Edasi lugejad tunnevad sharžide ja portreede järgi, saab tänasele Postimehe lugejale tuttavamaks, kui tsiteerida Elmar Uugi kirjutatud saatesõnu Kuusiku 1999. aastal välja antud eksliibristemapile.

«Nurgas oma habeme varjus istub üks mees. Teda ei pane keegi palju tähele ja hoogusattunult unustatakse hoopis. Ta ei tule laua äärde, ei ütle sõna sekka. Tema teeb tööd. Habeme kohal mõõdavad koosolijaid kaks tähelepanelikku silma ja pliiats veab aeg-ajalt midagi süles olevatele paberitele,» kirjutab Uuk.

Lisaks sharžidele ja portreedele on Kuusik teinud arvukalt eksliibriseid ja buksiime - märke, mis esitavad esemestatud tähtede kaudu isiku elu ja tööd.

Nali on surnud, ta elagu

Kuusik ütleb, et karikaturist ei pea olemuselt tingimata olema naljamees. «Ta on pigem tõsine mees, kes vaatab maailma terava pilguga,» nendib ta. «Aga ma pole ka piriseja.»

Sestap ei tahagi Kuusik nüüdisaja naljade kohta midagi halba öelda. Võibolla vaid seda, et teinekord kipuvad karikatuurid olema üleliia õelad või nende objektile isiklikult solvavad.

««Wremjat» ma ei vaata, see on minule liiga prosta,» märgib Kuusik. «Eesti elu on üldse ropuks läinud, mis siin veel naljadest... Üks õpetaja rääkis mulle 7. klassi tüdrukust, kes teatas, et ei taha õppida, vaid hoopis mehi.»

Kuusiku esimesed karikatuurid sündisid Tallinna Pedagoogilise Instituudi päevil 1950. aastate lõpus. «Tegin lisaraha,» nendib ta.

Tema sõnul oli karikatuuride kuldaeg Eestis 1960.-1970. aastatel ja Tartu oli siis üks Eesti nalja peamisi tugipunkte, sest siin tegutses ENSV Ajakirjanike Liidu Tartu osakonna satiirisektsioon. Ja siin, Edasis, ilmus Herilane.

«Tolleaegne karikatuur oli peamiselt kommunaalsatiir,» naerab Kuusik.

Kuusiku hinnangul oli nali vanasti elujõulisem peamiselt seetõttu, et otse ei tohtinud suurt midagi öelda. «Mina kunstnikuna pidin ka end trammis hoidma, sest näiteks jõulude ajal ei tohtinud kasutada sinist ja musta värvi,» ütleb ta. «Tohtis rohelist ja punast.»

Kuni 1974. aastani Edasi kunstnikuna leiba teeninud Kuusik tegi Lenini 100. sünniaastapäeval siiski prohmaka.

Eestis tohtis Leninit joonistada ainult Evald Okas - oli tal selline luba ja privileeg. Kuusik tegi Edasile ikkagi suure juhi portree ja kasutas allikana Venemaa päritolu plakatit, millel Iljitshil oli soni peas ja puha.

«Käed olid tal hõlmade vahel,» meenutab Kuusik. «Leht läks trükki ja äkki kutsus toimetaja mind enda juurde - kurat, mis te, Kuusik, mõtlete? Ma panen teid kinni!»

Tegelikult oli hea, et Glavliti valvas ametnik märkas lehe trükkimise peatada, sest Kuusiku Leninil rippus püksiaugust miski välja.

«Oli see siis rihma või millegi muu ots,» mõtiskleb Kuusik.

Nali elab, ta elagu

Kuusiku leivanumber on siiski sharžid. Neid on ta tuntud ja vähem tuntud tegelastest joonistanud kolmesaja ringis. «Mehi on hea joonistada,» ütleb Kuusik. «Naisi aga väga raske, nad ei soovi seda ka.»

Kui Kuusiku valgekaardiohvitserist isa seikles pärast Esimest maailmasõda araabia maades, lõikas tänavakunstnik Port Saidis mustast paberist välja tema profiili.

«See käis siuh-säuh,» teab Kuusik Koltshaki armees võidelnud isa jutu järgi. «Vaat see araablane oli alles kunstnik!»

Kuusik visandab minust ja fotograaf Ove Maidlast sharzi.

«Ega geeniuse näojooni pole lihtne jäädvustada,» teatab Maidla.

Kuusik istub oma habeme varjus.

Habeme kohal mõõdavad meid kaks tähelepanelikku silma ja pliiats veab aeg-ajalt midagi süles olevatele paberitele.

Ülal on näha, mida Kuusik oma habeme varjust nägi.

    Tagasi üles