Emajõe kooli pimedad ja nägemishäiretega lapsed meisterdavad rahvaülikoolis kauneid pärliloomi, voolivad savi, punuvad vitskorve ja maalivad klaasi.
Pimedate laste töö paitab nägijate silma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lapsed, kes ei püsi pudeliski paigal, paluvad pärast neljatunnist meisterdamist: kas me võime veel natukeseks jääda,» imestas kasvataja Ebba Lõokene.
Just temale tuli mõte leida ka oma hoolealustele rahvaülikoolis rakendust, sest maalikursustel osaledes tajus ta selle maja head aurat.
Tasuta huviringid
Põnevast mõttest innustus ka rahvaülikooli projektijuht Ene Nobel. «Kirjutasime projekti, et hankida raha õpetajatele tasu maksmiseks ja käsitöömaterjalide ostmiseks,» selgitas ta. Tänu hasartmängumaksu nõukogu toetusele on huviringid lastele ja koolile tasuta.
«Nägemispuudega lapsed veedavad palju aega oma kooli seinte vahel, rahvaülikoolis tunnetavad nad teistsugust õhustikku,» ütles Nobel. Lapsed õpivad ka linnas orienteeruma, kuigi pimedatel lastel on alati kasvataja kõrval, lisas ta.
Nobeli kinnitusel on täiskavanuid koolitavale rahvaülikoolile nägemispuudega laste koolitamise projekt huvitav kogemus.
Kasvataja Ebba Lõokese kinnitusel on Emajõe kooli õpilased tublid ja võimekad, ehkki sageli suhtuvad täiskasvanud neisse eelkõige kui haigetesse lastesse.
Aga laste töö räägib iseenda eest: kolmapäeviti punuvad suured poisid vitstest korve ja teevad savitööd, väiksemad lapsed õpivad neljapäeviti pärlitehnikat ja klaasimaali.
«Tänu oma käteosavusele võivad need lapsed ja noored leida tulevikus tööd,» ütles kasvataja.
Lapsed tunnetavad värve
Kolmanda klassi tüdrukud Mari Siilsalu ja Kristi Aromäe kinnitasid, et ootavad iganädalasi meisterdamistunde pikisilmi.
«Oleme pärlitest teinud elevante, papagoisid, delfiine ja kaelakeesid,» loetlesid tüdrukud. Viimases tunnis maalisid nad sinepipurgid värvilisteks vaasideks, kuhu sobivad imehästi endavalmistatud pärlililled.
Rahvaülikooli õpetaja Marge Kohtla võttis tundi abiks tütre Kersti, kes pühendus kümneaastase pimeda poisi Kert Küla juhendamisele. Esialgu jäi Kert peene pärlitööga jänni, aga nüüd töötavad tema näpud päris osavasti.
«Pime laps vajab individuaalset õpetamist ja rohkesti tähelepanu,» väitis pedagoog.
«Ma ajan traadi otsa lillasid pärleid,» ütles pime poiss teadvalt. Ta tunnetab värve omal kombel, pimedail on hästi arenenud kompimis- ja kuulmismeel, selgitas kasvataja.
«Kui ema seda näeks!» ütles Kert endameisterdatud pärlikalakest näpu vahele võttes.
Üheteistaastane Varvara Kuritsõna on pärit Sillamäelt, kuid räägib kenasti eesti keeles. Tüdruk jäi pimedaks päris pisikesena pärast kasvajaoperatsiooni.
Kasvataja Marju Toom istus tunnis kogu aeg Varvara kõrval ja aitas tal pärleid traadi otsa lükkida. «Mulle meeldib pimedate lastega tegelda, sest nad on nii vahetud ja siirad,» ütles kasvataja. Võimalus ennast teostada
«Nägemispuudega lapsed valmistavad uskumatult kauneid asjud, näiteks punus ühe käega pime noormees vitstest ilusa korvi. Käsitöö on üks võimalus eneseteostuseks.»
Ene Nobel, Tartu Rahvaülikooli projektijuht