Geenipanka mahub veel kümme tuhat doonorit

Geeniandmekoguja Alla Astrahantseva alustab intervjuud arstiteaduskonna üliõpilase Mar­tin Veskiga, kellest saab kohe järgmine geenidoonor. Foto: Sille Annuk

Maarjamõisa polikliiniku geeniandmekoguja Alla Astrahantseva tööpäevad on pikad. Kui muud sobivat aega ei leia, siis määrab ta geenidoonoriga kohtumise ka kella seitsmeks hommikul – huviliste puudust ei ole.

«Mul on siin varahommikuti käinud näiteks kaitsekolledži noormehed, kes peavad kell 8 juba koolis olema,» ütleb Astrahantseva.

Läinud reede ennelõunal oli tema kabinetis arstiteaduskonna üliõpilane Martin Veski, kes oli otsustanud oma geenid panka tuua puht erialalisest huvist. Temaga samal kursusel õppiv elukaaslane Thea Lutterus ütles, et teeb sedasama, sest tuleviku seisukohalt on see väga oluline samm.

40 000 doonorit käes

Tänu Alla Astrahantsevale ja ligi paarisajale teisele Eestis töötavale geeniandmekogujale sai Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu eelmisel nädalal 40 000. geenidoonori andmed kätte.

Kui mullu rõõmustas geenivaramu 20 000. geenidoonori saabumise üle, siis nüüd vaid aastaga on see number kahekordistunud. «Selles mõttes ei pea sugugi paika see, nagu läheks meil majandussurutises halvasti,» ütleb geenivaramu teabejuht Annely Allik.

Geenivaramu juht, professor Andres Metspalu märgib, et kuigi päris algul oli juttu 100 000 doonorist, siis juba 2007. aastal sai selgeks, et masu on tulemas ja niisuguseks sihiks raha ei jätku.

«Tuleb ikkagi realist olla,» sõnab Metspalu. «Elu ju muutub! Euroopaski muudeti plaane ning võeti seisukoht, et 50 000 geenidoonorist jätkub rahvusvaheliselt aktsepteeritavaks biopangaks täiesti.»

Andres Metspalu sõnul on eriti hea uudis see, et Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu sai Euroopa Liidult lõpliku kinnituse suuremahulise teadusraha ehk 20 miljoni krooni suuruse stipendiumi – OpEnGenE saamise kohta.

Selle raha eesmärk on Eesti Geenivaramu avamine Euroopa teadlaskonnale. «Et me võiksime välismaalt Eesti teadlasi koju tuua ja et me saaksime neid sinna ka õppima saata. See on üks suuremaid grante, mida ülikool üldse on saanud,» ütleb Metspalu.

Geeniandmekoguja Alla Astrahantseva usub, et kuna nüüd on välja öeldud, et eestlaste geenipanka rohkem kui 50 000 doonorit ei vajata ja et ainult 10 000 mahubki veel, võib minna rabamiseks. Paljud inimesed on aru saanud, et niisugust võimalust ei maksa kasutamata jätta.

Väga oodatud on vanad

Astrahantseva räägib, et eriti on oodatud vanemad inimesed ja mehed. Ta meenutab, kuidas alles hiljuti tuli geenidoonoriks üks üle 70 aasta vanune mees, kes oli kaasa võtnud oma vanaisa passi, mis oli tugeval paksul paberil ja välja antud tsaariajal ning mille vanus oli 101 aastat.

«Ta tahtis seda mulle tingimata näidata ja tal oli seda tehes väga uhke tunne,» ütleb Alla Astrahantseva.

Kuna eakate geenid on teadusele väga vajalikud, on andmekogujad valmis inimeste juurde koju minema. Tuleb vaid oma soovist märku anda.

Geenivaramu töösihid
• Geenidoonorite tervisliku seisundi kohta info värskendamine, kuna esimesed proovid on kogutud juba aastal 2002.
• Kogutud koeproovide analüüsimine, et geenikaarte oleks võimalik koostada valdavale osale doonoreile.
• Kogutud geneetilise info tervishoiu heaks rakendamine ja selle arstide kätte andmine.
• 50 000 vajalikust doonorist on 40 000 andmed käes. TÜ Eesti Geenivaramu andmeid on kasutatud juba ligi 30 Euroopa teadusuuringus ja geenikaarte on kokku pandud 2500.