Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Olen Tartu Postimehe kultuurireporteri ametit pidanud pisut üle kahe aasta. Omal ajal töötasin samas toimetusemajas mõned aastad ajalehe Edasi kultuuriosakonnas, aga see pole siinkohal tähtis.
Tähtis on see, et elu minu kodulinnas edeneks nii, et ma saaksin minna mis tahes teise linna või riiki ja minu peale ei vaadataks kui provintslase, kuskilt kolkast pärit mehe peale.
Tartu elu edenemises on mulle eriti oluline kultuuri edeng. Olen ju hariduselt eesti filoloog, kuigi olen saanud ka ajakirjanikutööks vajaliku ettevalmistuse.
Ajendatuna soovist Tartu arengule kaasa aidata, kutsusin toimetusse kolm noort ärksa mõtlemisega kultuuritegelast.
Küsisin neilt: mida teha, et Tartu kultuuril oleks värsket rahvusvahelist kõlapinda, ning kuidas teha meie kodulinnas mõnda sellist kultuuriüritust, mis meelitaks selles osalema huvilisi kaugemaltki kui Tallinnast, Sõrve säärelt ja Valgast?
Andrus Laansalu kõneles vestlusringis kui loomeühendusest Lendav Hollandlane tuntud Andreas W. Kirjanik Berk Vaher ja galerist Andres Keil rääkisid kultuuriekspertide positsioonilt.
Igaüks neist tunneb mitut kultuuriala ja nende nimede juures võiks kasutada teisigi määratlusi.
Kui nad vestlusringist kahe tunni pärast lahkusid, tegin neile ettepaneku visualiseerida alljärgnevat teksti nii, et nad seisaksid tänaval, pea kohal filmist «The Independence Day» tuntud ufo.
Niisuguse ufo nägemine Tartu kohal ei ole märk ulmelisusest, vaid hea tahtmise korral käegakatsutav asi.