Vaatajad saavad erineva orgasmi

Anna (Ragne Pekarev) kohtus Don Juaniga (Ott Sepp) sisustusmessil. Foto: Sille Annuk

Ilmselt saab «Don Juani» iga vaataja täiesti personaalse orgasmi erinevatele aju- või kehaosadele ning hilisemat juttu ja vaidlemist jätkub kauemaks. Seks või armastus? Aju pesev koolitus või settinud filosoofia?

Kurask, see on hea tükk! Rein Pakk on geenius. Sellega on nüüd asjad selged. Edasi kaevata ei ole mõtet, minge parem Vanemuisesse vaatama.

«Don Juani» on selles vanas teatrimajas varemgi mängitud ja võib-olla on nende nimitegelase prototüüp tõesti üks ja seesama. Rein Paku esile manatu seikleb siin ja täna nagu ka tema «kolleeg» Casanova. Riistvara versus tarkvara, see on kummastav ja paneb. Mõtlema muidugi.

Punk ja vunk

Käisin kontrolletendusel ning osalesin sellejärgsel arvamusrünnakul. Tükk pani rünnakule üsna hästi vastu, julgen seda kõiki jäsemeid poolthääletuseks üles tõstes soovitada.

Rein Pakk kirjaniku ja näitlejana on tänase päeva Molière. Ka Ain Mäeots suudab lavastajana positiivselt üllatada. Samas on kogu etendus nii paika aetud, et selle kulgu võivad mõjutada täiesti teatrivälised pisiasjad.

Kui toidupoe kassapidaja on päeval Jüri Lumistega (Casanova, Nipernaadi jt) nipsakas, ei pruugi me õhtul näha täpselt seda etendust, mida eelmisel või järgmisel korral.

Piir pungi ja vungi ning staatilise sõnalavastuse vahel on õhuke. Loodan siiski parimat ja väidan, et see on hetke kõige huvitavam lavateos Tartus, aga – olemata küll kogu skeenega kursis – miks mitte ka Eesti teatris üldse.

Mida siis «Don Juani» lavastus saali paiskab? Tükki reklaamiti alguses sõnaga koolitus, praeguseks on tegijad sellest loobunud, aga asjata. Koolitus kahtlemata käib, vähemalt jutumärkides. Paremat tsirkust suudaks pakkuda ainult gurutud laadatola Peep Vain ise.

Intelligentne vaimukus

On hetki, mil tõuseb analoogiaid kultusseriaaliga «Seks ja linn», aga kuigi produktsioonitiim ja auditoorium on sadu kordi väiksem, teeb Don Juan, sõpradele lihtsalt DJ, teleseebile pikalt ära. On ju rumalaid tibisid oluliselt vähem, koledaid inimesi pole kohe üldse mitte ning kistud huumorit asendab intelligentne vaimukus.

See oligi etendust vaadates kõige kummalisem, et laval nalja sama hästi kui ei tehtud, aga minu ja mind ümbritsenute suunurgad eirasid järjekindlalt gravitatsiooni.

Ning Chalice suudab tõesti ooperi kirjutada ka netikommentaaridest, võimas! Kiitus ka lavakujundusele, ruumikasutusele ja kostüümikunstnikele. Andekat minimalismi pole kunagi liiga palju. Ning, tsiteerides lavastust: teadvus on võõrastemaja. Kirjutage endid sisse, kuni vabu kohti jagub.

Suurim kummastus tabas mind aga siis, kui näitlejad kummardama tulid. Kas tõesti osales ainult nii vähe naisi? Etenduse vaatamise ajal tundus, et neid on kordades rohkem.

Rein Pakk mitmes rollis
• Vanemuise väikeses majas 12. detsembril esietendunud «Don Juani» on kirjutanud Rein Pakk.
• Lavastanud Ain Mäeots ja Rein Pakk, lava- ja muusikaline kujundaja ning ka üks osatäitjaid on Rein Pakk.