Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Postimehe reporter tagus kangiga külmunud maad ja õppis hauda kaevates tundma kalmistufilosoofiat
Mu sõrmed on neid ridu kirjutades kanged ega liigu arvuti klaviatuuril soovitud nobedusega. Nad on kanged, sest klammerdusid paar päeva tagasi raske raudkangi ümber, millega tagusin Ropka-Tamme kalmistul külmunud maad.
Ma kaevasin hauda.
Ragistan sõrmeliigeseid ja toksin arvutisse esimesed sõnad: Külmale ööle järgneb külm hommik …
Kaks tuhat hauda
Külmale ööle järgneb külm hommik ja vatijope kaitseb vaevu tuule eest, mis ründab mind Ropka-Tamme kalmistu põlispuude all, hammustab ninast ja torgib silmist välja vee. Paarikümne kilogrammi raskune raudkang on vastikult libe ja rõhub õlga.
Hauaplats on surnuaia kaugeimas servas, otse plangu juures. Teadmine, et maa võib olla oma 70 sentimeetri sügavuselt külmunud, muudab mu sammu loiuks. Nii loivan hauakaevaja Madis Pedmansoni jälgedes - ta sammub reipalt mu ees, kolm labidat õlal.
Üksteist aastat hauakaevaja ametit pidanud Pedmansonile on see vaid üks hommik tuhandeile eelnenuile lisaks. Mina pole varem kaevanud ühtegi hauda, kinni ajanud, seda küll.
Mitu hauda on oma elu jooksul kaevanud Pedmanson?
«Kõik, mis kaevasin, on minu omad,» kavaldab ta, arvutab veidi ja ütleb siis: «Paar tuhat tuleb ära.»
Haud on laias laastus 2 meetrit pikk, poolteist meetrit sügav ja 80 sentimeetrit lai. Seega tuleb ühest hauast välja tõsta keskmiselt 2,4 kuupmeetrit mulda. 2000 hauda tähendab aga 4800 kuupmeetrit. See on mägi.
Kalmistufilosoofia
Pedmanson on harjunud töötama üksi. Ta võtab pikemalt mõtlemata kühvli ja puhastab platsi lumest. Nõjatun kangile, teen suitsu ja kuulen mehe suust, et me ei hakka kaevama lihtsalt auku, vaid hauda, ja et nende kahe vahel on suur erinevus.
See on kalmistufilosoofia, mida aktsepteerimata pole mõtet hauakaevaja ametit pidada.
Siis tuleb külmunud maa käest tervena kätte võidelda malmjalgadega pink ja hauaplaat, mis vastasel juhul jääks külmunud mullakamakate alla.
Enne veel, kui õige töö algab, ütleb Pedmanson, et hauakaevaja nuhtlus on külmunud maa, kivid, puujuured ja … ajakirjanikud. Viimaseid olevat õnneks harva.
Raban kangi järele, et kuidagi õigustada oma eksistentsi.
«1993.-1994. aasta talvel oli maa külmunud 1 meetri ja 20 sentimeetri sügavuseni,» julgustab hauakaevaja.
Põrutan raske kangiga vastu külmunud maad ja pärin kohmetult: aga lõke …
Pedmanson räägib, et tema ei poolda kalmistul tule tegemist. «Tead, sellega kaasnevad igasugused asjad,» pajatab ta. «Hauakivi tahmab ära ja põõsas võib ära põleda. Siis käi terve öö, passi ja tossuta, hommikuks oled must nagu tont.»
Põrutan veel kord, nii et kõliseb, ja pakun: aga suruõhuhaamer …
«Aga meil on ju kang,» naerab Pedmanson. «Suruõhuhaamri ostmine ei tasu ära. Kõrvalt vaadates tundub jah, et hauakaevaja ajab kõvasti raha kokku, aga meil on ka kulusid. Ja kui inimene tuleb minu juurde ja ütleb: Madis, mul ei ole raha, siis ütlen: teeme ära, kui palju sul on?»
Kõike mõõdukalt
Pedmanson võtab kangi mu värisevatest kätest ja põrutab selle otsa pidi külmunud maasse. Veel mõned korrad ja maapind loovutab esimesed külmunud mulla kamakad.
«Sa hoiad kangi valesti käes,» õpetab ta. «Ja vatijopega ei saa hauda kaevata, sest kui tõstad käed üles, tõuseb puhvaika rinna kohalt puhvi ja sa ei näe, kuhu kangiga lööd. Aga ma ei tohi kõiki oma nippe ära seletada, muidu sa võtad mul äkki töö käest.»
Saan siiski Pedmansoni tehnoloogiale jälile. Ta ei toksi külmunud maakamarasse haua piirjooni, et siis kiht kihilt keltsaga võidelda. Ta raiub kohe sügavuti, et hiljem esialgset auku laiendades saaks murda suuremaid kamakaid.
Nüüd ta hingeldab ja mul on sellest sula rõõm, sest nii ei jäta minu hingeldamine enam lootusetult väeti muljet. «Te olete nagu vampiirid,» vaatab Pedmanson fotograafi. «Iga sinu klõps võtab minult raasukese jõudu.»
Võtan kangi ja rahmeldan end võhmale, ilma et auk oluliselt avarduks.
Pedmanson õpetab, et kõike tuleb teha mõõdukalt. Ikka kümme matsu kangiga ja siis labidaga lahtine välja. Ja et kaevates tuleb vahetada kätt ja jalga, ehk töötada nii vasema kui ka parema kehapoolega.
«Ihu tahab vaheldust,» hõikab ta ja lisab: «Sellele vaatamata jätab hauakaevaja igasse hauda tükikese endast, kuni ükskord läbi kulub. Kuni ükskord öeldakse, et sul on küll head adjustaadid, aga meie vajame nooremat.»
Praegu on 41-aastane Pedmanson parimas meheeas ja tunneb haudade kaevamisest selget rõõmu. Ta meenutab aega, mil töötas rohumaade agronoomina, ja tunnistab, et iga pühapäeva õhtul hakkasid närvid tõmblema teadmisest, et esmaspäeval tuleb minna tööle. Nüüd on mehe närvid korras ja tervis parem kui kunagi varem.
Kõik on võrdsed
Suuremad mullakamakad lähevad vasakule ja peenem puru paremale. Peenemat tuleb üha rohkem, sest hakkame jõudma pehmema pinnaseni.
Hauakaevaja hinnangul kinkis vaksa sügavusel maa sees peitunud kile meile vähemalt 10 armusentimeetrit. Ja teist sama palju andsid kalmistu plank ja hauaplatsi piiravad elupuud. Külmumispiir on 55 sentimeetri sügavusel.
Pedmanson mõõdab pilguga selged piirid omandanud hauda ja pakub, et selle laius on 82 sentimeetrit. Mõõdulint näitab 83.
Edasi on kaevamine nagu kaevamine ikka. Vajutad labida maasse ja viskad mulla august välja. Üks peenike psühholoogiline nüanss siiski on - see pole auk, vaid haud.
Talitan Pedmansoni näpunäidete järgi ja kaevan esiti vasaku, seejärel aga parema kehapoolega. Iga kord, kui pilgu tõstan ja järjekordse labidatäie üle haua üha kõrgemaks muutuva serva saadan, näen mullahunnikus turritavat kangi mind sarkastiliselt piidlemas.
«Sinust saab asja küll,» lohutab Pedmanson.
Neid kordi, kui haua põhi on viimaseid labidatäisi võtva hauakaevaja alt äkitselt kadunud, on rohkem kui küll.
«Kirst võib olla ära kõdunenud, aga maa hoida oma võlvi,» ütleb ta. «Ja iga kord, kui jalgealune ropsti kaob, käib südame alt jõnks läbi. Siis ütlen endamisi: anna andeks, et sul seljas sõtkun. Minu jaoks on nad kõik võrdsed.»
Ja kuigi Pedmanson näeb kummitusi ja unenägusid, ei sünni talle kummastki halba. Kummitused mööduvat temast taktitunde ja respektiga ning olgugi, et unes jäävad kõik hauad millegipärast lõpuni kaevamata, viib ta ilmsi töö alati lõpule.
«Uned tulevad siis, kui maa on raske ja tööd palju,» räägib ta.
Kord tuli Pedmansoni juurde naisterahvas ja kaebas, et kadunud kaasa ei lase elada, käib öösiti painamas. Ehk sai surnukeha maetud ilmakaarte suhtes valesti? Pedmanson soovitas minna kirikusse ja panna küünal, ehk aitab. «Aitaski,» rõõmustab hauakaevaja. «Naine tuli paari kuu pärast tagasi ja ütles: nüüd ta jättis järele.»
Kas sa kulla kohta ei küsigi, narrib Pedmanson mind ja vastab, et pole 11 aasta jooksul kalmistult leidnud terakestki väärismetalli.
«Kui siin kulda olekski, siis peaksin selle leidmiseks kogu mulla läbi sõeluma,» ütleb ta. «Mul on vaja matus ära teha, mitte kulda otsida.»
1. mail võtavad Tartu hauakaevajad naised-lapsed kaasa ja kogunevad pidama kevadpäeva. «Võibolla peaks korraldama ka ülevabariigilised kutsevõistlused,» sügab Pedmanson mõtlikult kukalt ja viskab siis hauast välja viimase labidatäie mulda.
Kellegi kodu sai valmis.
----------------
Kirjandus
Oli käre hommik. Hõõguv koni tumekollaseks imetud näppude vahel, sisenes Uisk kontorisse.
Ta oli pikkade salkus juustega, lühikest kasvu, sooniline, terava nina ja suu ümbert natuke rokase täishabemega vihane hauakaevaja.
«Mis sest hiiresitast veeretada. Sandi krossid!» parastas Uisk, lõi ukse pauguga kinni ja väljus kuuri alla riistadega kolistama.
Virutas neid vihaga laiali ja valis kangi, kirka ja kaks erineva lõikega labidat, haaras nad õlale ja vantsis platsile.
Lõppu loopides kukkus liiva seest tagasi üks kont. Kaevaja võttis sääreluu pihku ja pidi selle esimese südametäiega august välja virutama, aga otsekui oleks jumala silm teda näinud, läbis hauakaevajat tumm värin.
Selle irvitades maha raputanud, kraapis ta labidaga väikese vao ja mattis luu haua nurka. Kui juba kondid tulema hakkasid, pidi piisama küll.
Tarmo Teder, lühijutt «Hauas»
Elu
Tartu hauakaevajad erinevad oma Uisu-nimelisest ametivennast. Esiteks on Uisk kirjanduslik fiktsioon, teiseks paistavad Tartu kalmistutöötajad silma karskete ja sportlike eluviiside ning kalmistufilosoofia tunnustamisega.
Ühe haua kaevamine toob füüsilisest isikust ettevõtjale - hauakaevajale - sisse keskmiselt 1000 krooni miinus maksud.
Aga ... sepp võtab korraliku kangi eest oma 300 krooni, kühvlid, labidad ja rihmad maksavad ka raha. Kangi teritamine maksab 50 krooni ja kui maa on meetri jagu külmunud, jagub raua vahedusest vaid paari haua jaoks.
«Siis on kang õhtal ja vaja minna sepa juurde,» ütleb Pedmanson.
Vanad Tartu kalmistud on viimseks puhkepaigaks nii paljude inimeste maistele jäänustele, et sageli jäävad hauakaevaja labida ette pehkinud kirstu tükid või kellegi luud. Need maetakse haua põhja tagasi.
Vallo Nuust, kogemused elust