Lastekunstikooli galeriis eksponeerib Tartus õppiv Helsingi noorkunstnik Sami Makkonen oma esimest maalikomplekti, mis kuulub vormilt vägagi spetsiifilise pintsel-värv-lõuend-kunsti hulka.
Soome noorkunstnik heiastab oma maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse katusteemaks on loojate igiarmastatud subjektiivsed peegeldused: eraeluepisoodidest ja kõõrdpilkudest kuni ajastu suursündmuste ja meediafiltriinfoni.
Viimaste tõttu on galerii näitust haipinud kui erinevat kohalike kunstipuberteetikute tavatemaatikast.
Pastlakesi ja tanukesi (akadeemik Gustav Naani väljend) tõesti silma ei hakka, militaarse pilguga gaasimaski ja limonaadi-jõuluvanade rivi kujutava värvi alt kumab läbi konkreetne info tuttavliku moega ajalehe-lay-out’is.
Väljenduse jõulisus
Paraku-paraku... Kui sotsiaalne diskursus tähendab pelgalt õõvastava ajalehenupu ja formaalselt ekspressiivse pintslilöögi abielu, siis jääb maal maaliks seina «kunstipäraselt» kaunistava objekti tähenduses.
Ja selline maal ei liigu situatsionistidelt päritud loosungi «kunst peab maailma muutma» raamidest ega realiseeru galeriiseinte vahelt väljapoole.
Religioonihulluses oma lapsed vanni uputanud emast või WTC-tornide teemast inspireeritud teosed on pildilis-visuaalselt kahtlemata mõjusad; Stephen Kingile meeldiks, kui need oleksid tema raamatukaaned.
Väljenduse jõulisust ja tunnete väljendusrikkust võimaldavad teemad paistavad autorile üldse südamelähedased olevat.
Suurlinlikku ängi ja väljapääsmatust sisestav monumentaalne töö kordab tänavakultuuri sümbolmantrat: sex... drugs... violence. Nii vaimse kui ka füüsilise vägivallaga tegelevad veel mõned taiesed, mida ühitab suhtumine - kunst vägivalla vastu on vägivald.
Grotesksuse lääts
Käepärasemast miljööst üles nopitud temaatika on paatosest vaba, banaalsed juhtumid näivad läbi vaimuka tõlke maalikeelde tõepoolest justkui õilistuvat. Grotesksuse lääts on teinekord kõige õigem.
Joviaalsed korteriläbud Supilinnas, odav vein ja lõbu laialt, möirgav makk teeb lugude vahel täpselt nii pika pausi, et eespool olijatele kostab kööktuba eraldava kapi tagant hetkeks dialoogikatke: «Kas võtan suhu ka?» - «Oleks palunud küll.»
Seksistlik? Mis te nüüd, mitte sinnapoolegi. Boheemkunsti traditsioon kah ju... omaette nagu asi.
Näitusel tehtud märkmete hulgast leian allakriipsutatud ja hüüumärgiga varustatud sõna «mittetasakaaluline». Mul pole enam aimugi, mida see tähendada/tähistada võis, ning seda iseloomulikum näib see oma salatähenduslikkuses.
Näitust n-ö tagant ettepoole lugedes esitavad meeldejääva lõppakordi kaks pilti.
Need on edasimineja juhuslik-paranoiline altkulmuvaade («Vastutulijad») ning orientaalset kirjamärgiseadet meenutav mälupanoraam, mis oma mõtlikus vähesuses lokkab olemuslikkusest («Tartu kevadel»).
Mööngem, et selle näituse süvenemist paluvad, kirjeldamiseks liiga käestlibisevad hitid meenuvad vaatamiseks liiga hiljem - kõrvaliste seoste kõrgem tegelikkus värvijälgedes, Tartu-Soome kultuurikontaktid jätkujälgedes.
Jaanus Kivaste alias Kiwa on tunnustatud noorkunstnik, kes õpib nüüd esimest aastat Tartu Ülikoolis maalikunsti.
Segatehnikas tööde näitus
• Sami Makkonen (27) on lõpetanud Savonlinna kunstigümnaasiumi.
• Tema esimest näitust saab vaadata Tartu lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52) 23. veebruarini.
• Näitusel on 11 segatehnikas tööd, mis on valminud Tartus viimasel 2,5 aastal.
Kiwa
Kunstnik