Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
Seitse aastat oma abikaasa hasartmängukirge taluma pidanud Regina ohkab sügavalt ning pahvatab vestluse sissejuhatuseks: ma paneksin neile kõigile pommi alla, tõesõna. Graafik: Hasartmängumaksu laekumine Eestis
Kõrgharidusega Regina teenib kuus 3000 krooni. See summa on aga kolm korda väiksem rahast, mille tema abikaasa Raino iga kuu kasiinodes maha mängib. Oma nõrkust tunnistav stressis mees on lubanud end mitmel korral naise nähes tappa.
«See on narkomaania,» on Regina kindel. «Ta võib olla nädal aega täiesti normaalne abikaasa ja hea isa meie lastele. Siis aga tunnen lausa ta pilgust, et täna on see õhtu, kus ta kodunt minema hiilib.»
Regina kinnitab, et armastab Rainot ega mõtle lahutuse peale, kuigi mees pole tema armastust oma käitumisega ära teeninud. Naine leiab, et saab püüda vaid meest mõjutada, sest haiguse pärast kurjustada on mõttetu.
«See pole ju terve inimese käitumine, kui ta ronib öösel isegi akna kaudu õue, et ukse kolksumine mind ei ärataks,» leiab Regina. «Ta ütleb mulle ise: ma saan aru, et seal pole võimalik kokkuvõttes võita, aga ma pean minema.»
Sõltlasi on massiliselt
Regina sõbratar Piret lahutas mullu talvel end paari aastaga kaelani hasartmänguvõlgadesse mänginud Laurist ning elab nüüd koos teismelise tütrega.
Piret ei mõista tänini, kuidas lasi tema abikaasa end mõne aasta eest kasiinodel sedavõrd hullutada, et pidi võlgade katteks müüma maha oma kodu. Kui Pireti 14-aastane tütar satub arvutimängust hasarti, muutub ema ärevaks.
«Ma näen seost arvutimängukire ja hasartmängukire vahel,» tunnistab Piret. «Mõlemad eeldavad teatavat reaalsusest pagemist, lapsemeelsust ja mänguhimu.»
Pireti abikaasa Lauri, kes on enda sõnul suutnud tänaseks kasiinodest mööda käia poolteist aastat, väidab, et hasartmängusõltlased ei moodusta kõigist kasiinokülastajatest tühist osa, vaid umbes neli viiendikku.
«Mina olin hasartmängur kaheksa aastat, minu vanem vend on end kasiinos laostanud, minu parim sõber on hävimise äärel,» loetleb Lauri. «Mu ülim soov on, et need inimesed, kes pole veel kasiinouksest sisse astunud, ei teeks seda iial.»
Psühholoogilise nõustamise keskuse Sensus kliiniline psühholoog Elen Kihl sai esimese hasartmängurist patsiendi oma esimesel tööaastal Tartu psühhiaatriahaiglas, aastal 1995.
«Sellest ajast olen tundnud selle häire vastu huvi ja ka patsiente on jätkunud,» räägib Kihl. «Mõned neist käivad vastuvõtul vaid ühe korra, konsulteerimas. Järjest rohkem on aga inimesi, kes otsustavad pikema teraapia kasuks.»
Kihli sõnutsi jõuavad patsiendid tema juurde erinevalt. On neid, kes tulevad ise, ning neid, keda utsitab abikaasa. Kõige sagedamini tulevad aga hasartmängusõltlased nõustaja jutule ema saatel, 75-85 protsenti neist on mehed.
Eestis pole hasartmängusõltuvuse uuringuid Kihli andmeil tehtud, kuid välismaist kogemust Eestisse üle kandes võib oletada, et haiglase mängukire ohvriks võib teoreetiliselt langeda umbes 25 000 eestimaalast.
«Patoloogiline hasartmängimine on minu hinnangul tõsine ja kasvav probleem,» kinnitab Kihl. «See häire on salakaval. Põhiolemuselt on hasartmäng ju meelelahutus ja seetõttu on inimesel raske mõista, kuidas ja millal saab lõbusast ajaviitest haigus.»
Kuidas haigust ära tunda? Elen Kihl selgitab, et hasartmänguril on kinnisidee kaotatud raha tingimata tagasi võita. Mängur ei lepi sellega, et ta raha maha mängis. Ta usub, et järgmine kord ta võidab ning saab kaotatu tagasi.
Kihli kogemuse järgi on peaaegu iga mängur pärast järjekordset kaotust mõelnud: olgu see viimane kord, ma ei mängi enam iial. Sellele järgneb aga nobedalt mõte, et kaotatud raha tuleb siiski tagasi saada.
Selleks võetakse võlgu, mille kustutamisel loodetakse ikka ja jälle abi kasiinolt. Tekib mängimise nõiaring.
Vaatamata ilmselgetele mängimisest tekkinud probleemidele ei suuda sõltlane mängimisest loobuda. Mängurile on tavaline varjamine, valetamine ja varastamine.
Ravile pole panustatud
Elen Kihl märgib, et noores Eesti riigis on arendatud kiiresti välja kasiinode võrgustik, kuid kahjuks pole sama kiiresti arendatud ja reklaamitud professionaalse abi võrgustikku. «Suurem osa inimesi teab, kus asub mõni kasiino, kuid ei tea, kust saaks abi, kui pereliikmel on tekkinud mängimisega probleeme,» sedastab Kihl.
Ta kinnitab, et sugugi igaühest ei saa hasartmängusõltlast. Riskirühma kuuluvad noored impulsiivsed mehed ja iseäranis need, kellel on lapsena täheldatud hüperaktiivsust.
«Kuid loomulikult ei saa kõigist impulsiivsetest inimestest mängureid,» rahustab Kihl.
Mängusõltuvusest vabanemise eeldus on Kihli sõnul probleemi tunnistamine ja motivatsioon sellest vabanemiseks. Soodustav tegur on lähedaste inimeste toetus ja osalemine raviprogrammis. Ravis kasutatakse nii psühhoteraapiat kui ka ravimeid.
«Imevahendit, mis vabastaks inimese probleemist, ei ole,» hoiatab Kihl. «See on pikk ja raske töö oma tõusude ja tagasilangustega.»
Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu direktor Tõnis Rüütel kinnitab, et liidu liikmed on ühel meelel: kasiinodele pole hullemat antireklaami kui mängusõltuvuse tõttu lõhutud perekonnad ning rikutud elud.
Rüütli väitel on 1990. aastal Eestis legaalselt startinud kasiinondus saanud tänaseks üle suhtumisest, et iga kasiinokülastajat tuleb viimse võimaluse, viimse taskus leiduva kroonini mängima ahvatleda.
Vastupidi: kui oleks võimalik tuvastada kasiinokülastaja patoloogiline kalduvus saada mängusõltlaseks, hoolitseksid kasiinopidajad Rüütli arvates kindlasti selle eest, et see inimene oma esimest visiiti kasiinosse ei teekski.
«Kõik kasiinopidajad on aru saanud, et ühest mängijast ilmajäämine on tühine võrreldes laiema ühiskondliku tagasilöögiga,» arvab Rüütel. «Julgen väita, et täna öeldakse kasiinos silmanähtavalt sõltuvusse langenud inimesele küll: ole hea mees, tõmba oma otsad kokku.»
Psühholoog Elen Kihl nendib, et eetilisele kasiinoomanikule peaksid patoloogilised hasartmängurid olema probleem.
Samas väidab Kihl, et kahjuks ei lähtu sugugi kõik kasiinopidajad põhimõttest, et kellegi haigusest tulu lõigata on kõlvatu.
Abi otsivad vähesed
Tõnis Rüütli kinnitusel ei lase hasartmängukorraldajad end uinutada statistikast, mis ütleb, et psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduvate mängusõltlaste või nende lähedaste hulk pole väga suur.
«Inimesed võivad elada oma tragöödia läbi omaette, see ei pruugigi jõuda väljapoole perekonda või lähemat tutvuskonda,» nendib Rüütel. «Ma ei tea, kas hasartmängusõltuvus on uus probleem või varjus olnud vana, kuid on selge, et selle probleemiga tuleb tegelda.»
Elen Kihli hinnangul satubki spetsialisti juurde abi saama väike osa mängureist: tema juurde tulnuist teab igaüks oma tuttavate seas mitut sama murega inimest, kes psühholoogilt nõu küsida ei söanda.
Rahandusministeeriumi andmeil teenis Eesti riik tunamullu hasartmängumaksudest üle 112 miljoni krooni ning mullu üle 163 miljoni krooni. Selle aasta prognoositav maksutulu on 175 miljonit krooni.
Tõnis Rüütli arvates oleks loogiline anda paar protsenti sellest rahast mängusõltlaste nõustamiseks ja raviks.
Inimestele, kes on otsustanud mängupõrgus raha kulutades oma meelt lahutada, soovitab Rüütel seada enne kasiino uksest sisenemist endale limiit. Tema rehkendusel on mõistlikkuse piiresse jääv mängukulu kuni viis protsenti inimese sissetulekust.
«Ilmaski ei tohi astuda kasiinosse plaaniga kaotatud raha tagasi teenida,» manitseb Rüütel. «Kasiino peab jääma adrenaliini tekitavaks lõbuks. Oma viimase rahaga ei tohi mitte keegi mitte kunagi kasiinosse minna.»
Nooremalt kasiinosse
Rahandusministeerium on valmistanud ette uue hasartmänguseaduse eelnõu, mille heakskiitmisel Riigikogus alaneks kasiinokülastajalt nõutav vanus 21 eluaastalt 18 eluaastale. Esimese poliitilise jõuna taunis plaani Noor-Isamaa.
«Mida noorem on inimene, seda enam on ta mõjutatav ja haavatav,» toetab noorpoliitikuid Elen Kihl. «See raha, mida loodetakse riigikassasse juurde saada, võib liiga palju maksma minna.»
Eesti 17 hasartmängukorraldajal on rahandusministeeriumi andmeil 124 hasartmängukohta. Rahandusminister Harri Õunapuu nimetab küsimust, kas ministeerium algatas seadusemuudatuse kasiinopidajate survel, ilukõneliseks.
Minister märgib, et põhiseaduse järgi peab isiku vabaduste piiramine olema proportsionaalne: kui 18-aastane inimene võib abielluda, juua viina ja omada relva, peab ta saama ka kasiinosse.
«Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab, et 18-aastane isik on täisealine ja töövõimeline,» vahendab Õunapuu.«Kuid rõhutaksin kindlasti, et rahandusministeerium ei kaitse praeguses eelnõu töövariandis olevat vanusepiiri ja nõustub seda tõstma, kui selleks on piisav motivatsioon.»
Õunapuu kinnitusel pole rahandusministeeriumi soov, et võimalikult palju noori mängiks hasartmänge ning nende arvelt laekuks riigile täiendavat maksutulu.
«Rahandusministeerium ei ole selle muudatusega seoses prognoosinud maksutulu muutumist,» teatas Õunapuu.
Harri Õunapuu tunnistab, et hasartmängusõltuvusest tekkivat kahju ei ole võimalik rahas mõõta. Samas leiab rahandusminister, et kasiinode keelustamine poleks lahendus, sest nii soodustaks riik illegaalsete mängukohtade teket.
Mängusõltlase abikaasa Regina sõnul peaks alustama olukorra normaliseerimist mängupõrgute ööpäevaringse lahtioleku keelustamisest.