N, 29.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sõbra tänava kirik ehitati Esimese ilmasõja ajal

Ene Puusemp
Sõbra tänava kirik ehitati Esimese ilmasõja ajal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

1914. aasta ilusal maipäeval hakkas Magasini tänavalt Uspenski kiriku juurest liikuma vaimulik rongkäik. Suunduti Sõbra tänavasse, et õnnistada uue Eesti apostliku õigeusu kiriku nurgakivi.

Võimas ja muljetavaldav Aleksandri kirik sai valmis 1915. aastal. Paraku tuli sel hoonel pärast 1940. aasta natsionaliseerimist kuni möödunud aasta lõpuni täita oma tegeliku ülesande - olla apostliku õigeusu palvela - asemel hoopis teistsugust otstarvet.

Rohkem kui poole sajandi jooksul on kirikuhoone andnud peavarju ruumikitsikusse jäänud Tartu ülikooli raamatukogu raamatutele ja olnud hoidlaks Eesti Rahva Muuseumile. ERM hoidis siin mesindus-, liiklemis- ja kalastusvahendeid (mesitarud, vankrid, paadid jm) ning mitmesuguseid soome-ugri rahvaste puitesemeid.

Veel paari kuu eest kaikusid kiriku ruumides lammutustöö valjud hääled.

Raadil uue varahoidla valmis saanud ja oma varad kirikust välja kolinud muuseum võttis maha kiriku hoidlaks kujundanud karkassid ning viis välja riiulid.

Tänutäheks ruumiabi eest taotles ERM raha kiriku katuse remondiks, ristidega kuplite päästmiseks ja uute vihmaveetorude paigaldamiseks.

Nüüd saab kogudus hakata oma pühakoja hingeelu taastama.

90 aastat tagasi

Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) Tartu Aleksander Nevski kogudusele pandi alus 1913. aasta augustis, kui 250 seda asutada soovijat saatsid palvekirja Riia ja Miitavi (Jelgava) ülempiiskopile Joannile.

Uue koguduse preestril Anton Laaril ja kiriku ehituskomiteel eesotsas ülikooli professori Aleksander Nevsoroviga polnud kerge palvelale ehitusplatsi leida. Kõik meelepärased asukohad olid juba hõivatud või siis liiga kallid.

Tartu on oma ajaloos pidevalt maapuuduses vaevelnud, sest linn on asunud ümbritsevate mõisate (Tähtvere, Raadi, Karlova) ja nende põldude haardes.

Uue Aleksandri kiriku ehituskomitee ostis lõpuks vastuvõetava maatüki Karlova mõisa omanikult Bulgarinilt.

Kirikuhoonele tegi kavandi Liivimaa kubermangu arhitekt V. J. Lunski. Ehitustöid hakkas juhtima Tartu ehitusinsener Fromhold Kangro.

Raha kiriku ehitamiseks saadi ainult korjandustest. Abi- ja toetuspalveid läkitati üle terve tolleaegse Vene keisririigi.

Lunski kavandas kiriku ühekorruselisena, üheksa torni ja kolme altariga. Mitmed rikkad annetada soovijad aga leidsid, et lisaks Aleksander Nevskile, suurvürstinna Olgale ja Tartu preestrile Issidorile pühendatud altareile võiksid uues kirikus olla veel kahe pühaku altarid. Väärikad nõuandjad olid valmis selle tarvis raha andma.

Annetajate soove silmas pidades muudeti kiriku esialgset kavandit. Hoone planeeriti hoopis kahekorruselisena ja viie altariga: kolm altarit ülemisse, kaks alumisse saali.

Kiriku ehitust alustati 1914. aasta aprillikuus.

Uue pühakoja nurgakivipanek 27. mail ning Riia ülempiiskopi kohalolek kujunes suursündmuseks kogu tollal Liivimaa kubermangu koosseisu kuulunud Tartule.

Linnas oli sel ajal 45 000 elanikku.

Ladusalt alanud ehitustöid hakkas pidurdama 1914. aasta juulis valla pääsenud maailmasõda. Suure murega jätkas preester Anton Laar abipalvete laialisaatmist. Annetusi laekus nii kopikates kui rublades.

Ka keiser Nikolai II on teinud kaks 2000-rublast annetust, selgub Eesti Ajaloo Arhiivi materjalidest. Üldse annetas kiriku kolme ehitusaasta jooksul (sõja ajal!) üle 4000 inimese. Kõige väiksem annetus on olnud 17 kopikat.

1914. aasta novembris pühitses ülempiiskop Joann alumise, koopakiriku peaaltari, detsembris pühitseti seal kõrvalaltar.

Uues kirikus hakkas koos käima kaks pihtkonda, eesti ja vene pihtkond. Ka jumalateenistusi peeti kahes keeles.

1915. aastal sai Anton Laar enda kõrvale teiseks preestriks Konstantin Kokla, kelle ülesanne oli asutada kogudusele oma kirjastus.

1915. aasta sõjasuvel, kui Riia elanikud evakueeriti, asus ülempiiskop Joann elama Tartusse, tema kodu oli Õnne tänava majas number 13.

Kümneid kordi teenis ta uues Aleksandri kirikus. Seepärast olevat Sõbra tänava kirikut kutsutud ka ülempiiskopi kirikuks.

1915. aasta augustiks olid ehitustööd lõppenud ja septembris võttis ehituskomitee hoone vastu.

Tartu oli saanud uue Suzdali-Vladimiri bütsantsistiilis kiriku (ristidel puudub põikpuu, peatorni risti all asub poolkuu).

Platon juhuslikult Tartus

Pärast eestlaste asualade ühendamist Eestimaa kubermanguks (12. aprillini 1917 Eesti- ja Liivimaa kubermang) tulid Eesti õigeusklikud mõttele luua ühine õigeusu Eestimaa piiskopkond.

31. detsembril 1917 pühitseti Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis Tallinna ja kogu Eestimaa piiskopiks senine Petrogradi eestlaste õigeusu koguduse preester Paul Kulbusch, vaimuliku nimega Platon.

1918. aasta aprillis pühitses piiskop Platon Tartu Aleksandri kiriku ülemise saali peaaltari - altari pühak Aleksander Nevski auks. See jäigi tema ainsaks altaripühitsuseks.

Olles 1919. aasta jaanuaris Eestimaa õigeusu kirikutes ringkäigul, haigestus Platon kopsupõletikku. Ta tegi sundpeatuse Tartus, kus aga Eesti Töörahva Kommuuni sõjaväelased ta koos diakoniga tänaval kinni võtsid ja 14. jaanuaril krediidikassa keldris hukkasid.

Enne Teise maailmasõja puhkemist oli Tartu Aleksandri kogudusel nii paremaid kui halvemaid, nii rikkamaid kui ka vaesemaid päevi.

Apostliku õigeusu kirik Sõbra tänavas natsionaliseeriti 1940. aastal.

Tagasi üles