Krismar Rosin: hõissa pulmad!

Krismar Rosin
, abiturient
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

On olemas ütlus, et naine nutab enne laulatust, mees pärast. Kes on nii öelnud, ma ei tea, kuid olen veendunud, et minu puhul peaks see ütlus paika.


Mina ei taha abielluda. Arvan, et ükski abieluinimene ei saa mind seetõttu kritiseerida – olen veel liiga noor ja vabameelne, liiga metsik igavikuliseks armuliiduks.



Küll aga ei ole mul pulmade vastu midagi – ega pulmas ole ainult abiellujad. Samuti ei pea alati tegemist olema päris pulmadega, neid võib ka jäljendada. Noortel on näiteks võimalus korraldada klassipulm. Meie klass otsustaski vana ja toredat traditsiooni jätkata, kusjuures pulmad pidi peetama maffia stiilis.



Kohal ka armukesed


Algul oli raskusi rollide jagamisega. Tundus, et neid ei jätku kolmekümne kuuele inimesele. Aga tõkked ongi mõeldud ületamiseks ja lõpuks saime ekstreemsete rollide varal ülesandega hakkama.



Pulma olid näiteks kutsutud mehe armuke, muidugi ka naise armuke, narkodiiler, sugulased Itaaliast, suvaline tädi Mare, keda keegi ei teadnud, ja dopingukontrolliga vahele jäänud tädi, kes pidi hommikul võistlustele minema.



Mina sain endale preestri rolli ning minule kui ateistile ja täielikult uskmatule inimesele oli see parim osa üldse.



Õnneks sujus nii poissmeeste kui ka tüdrukute õhtu suurepäraselt. Poissmeeste õhtul suutsime müüa möödakäijatele pooleliitrise viina kahesaja seitsmekümne krooni eest, mis tähendas, et verivärske peigmees sai umbes sada seitsekümmend viis krooni puhast tulu.



Lausa lust oli vaadata võhivõõraid inimesi hirmkalleid pitse tõstmas ja neid, kes pärast seda julgust kogununa alustasid etteheitega, et ehk abiellub noormees liiga varakult. On ju tore, kui võhivõõrad, enamasti noored mehed, meie peigmehele kaasa tundsid.



Tänavapildist paistis, et abielu teema ühendab kõiki noori mehi – vaid vähesed keeldusid pitsi ostmast, veel vähem olid neid, kes kaasa ei tundnud. Nende silmades oli etteheidet ja kahjurõõmu, muidugi ka kartust, et kunagi võib juhtuda endaga samamoodi. Mina tundsin ennast hästi, ma ju teadsin, et tegu on farsiga.



Pulmapäeval tundsin end kõhklevat, kartsin, et pulmad jäävad ära. Esiteks olid kuusteist inimest haiged, nende hulgas ka pruut, ja teiseks polnud mul jumalasõnast aimugi.



Preester jutleb

Küünaldega kaunistatud armualtar ja ritta seatud pingid koolis ootasid. Mitu korda komistasid pulmalised küünalde otsa, riskides oma viigipükse põletada. Õnneks olid pruut ja peigmees kohal.



keset formaalset õpperuumi, akadeemiliste tundide painavas rütmis ei saagi kõigiga sõber olla ja seltsielu elada.



Tseremoonia ei olnud tavaline ega imeline, vaevalt ükski naine sellisest unistaks. Ajal, mil isa pruuti sisse tõi, pidime kõik, preester kaasa arvatud, pulmamarssi ümisema – bändi ega isegi mitte makki polnud.



Lõpuks oli paar kohal ja preester pidi sõna võtma. Siis ma alustasingi, ise veel teadmata, kuhu jutuga tüürida. Paraku ei võtnud keegi mu juttu tõsiselt ja võltspulmas ei pannud keegi pahaks jutluse saateks kõlanud naerupahvakuid.



Rääkisin rohkem jumalast pilvepiiril ja Jehoovast, Audru metsadest ja Jeruusalemma mägedest, mitte armastusest, õnnest ja kahe inimese armuliidust abielust.



Abieluvandes pidi peigmees lubama, et ei käi tihti sõpradega pubis, peseb ennast korralikult ja vähemalt üritab naist mitte petta. Naine pidi lubama, et istub 24/7 pottide-pannide taga, valvab lapsi ning ei õienda ega vingu mehega, kui too midagi halba korda saadab.



Liigutuspisaraid see noorpaaril esile ei kutsunud, kuid asja ajas ära. Nagu pärislaulatusel, küsisin, kas keegi on selle kooselu vastu, ja kui üks kontvõõras oligi, võtsin ruttu isamehelt vasktraadist kokkukeeratud sõrmused ning kuulutasin paari meheks ja naiseks, et mitte lasta luhta oma esimest ja viimast laulatustalitust.



Ütlen ausalt, et nii laulatus kui ka järgnev pulmapidu on kõige lõbusamad ja meeldejäävamad hetked mu gümnaasiumiaastail, võib-olla ka nooruses või koguni terves elus. Abiturientide pulm on justkui ainus vana koolitraditsioon, mis ei aegu ja mida ei tallata maha.



See aitab vaheldust tuua aegunud õppekavadele ja kohustuslikule kirjandusele, õpikust tuupimisele, haigutama ajavatele aktustele ja koolisünnipäevadele. See on miski, mis jääb kindlasti kooliaega meenutama. Ja esimest korda pidin oma varasemaid sõnu neelama – seni arvasin, et huvitavaid koolitraditsioone pole olemas.



Parandab suhteid


Klassipulm aitab parandada omavahelisi suhteid klassis. On siililegi selge, et keset formaalset õpperuumi, akadeemiliste tundide painavas rütmis ei saagi kõigiga sõber olla, ei saa kõigiga seltsielu elada ja nii tekivadki erinevad suhtlusringkonnad ning -rühmad.



Just üksteisest eraldatus ja kaugus põhjustavad ka seda, et väljaspool kooli kõik kõigiga ei suhtle. Sellist suletust aitabki parandada kooliväline tegevus, eriti aga millegi lõbusa ja lustliku korraldamine, miks mitte näiteks klassipulm.



Hoopis uus hingamine tekib, hoopis julgemad ollakse seni vähem tähelepanu saanud inimestega suhtlema. Ka mina vestlesin pikalt klassiõdedega, kellega ma pole kolme aasta jooksul (sic!) ühtegi sõna vahetanud. Vähemalt ei pea enam piinlikkust tundma...



Naljaga võib väita, et klassipulm annab inimesele, kes ei pruugi kunagi pulma sattuda ega ise abielluda, vähemalt mingigi ettekujutuse päris pulmadest.


Abielu teeb inimesed küpsemaks.



Mina näiteks tunnen küll suurt aukartust abieluinimeste ees, nad on minu meelest hakkama saanud justkui millegi utoopilise ja raskega – on sidunud ennast kellegagi terveks eluks.



Ja siit meeldetuletus abiturientidele, kes seda traditsiooni ei tea või on ära unustanud: hõissa pulmad! Isiklikult ootan juba klassilahutust (lapsevanemad, teie ajal seda vist ei olnud, kuid traditsioonid ongi edasiarendamiseks). Paraku kardan, et klassilahutusel pole preestril midagi teha ja seega mõtlengi juba uut rolli välja.

Märksõnad

Tagasi üles