Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Malmide pere treenib pimedale sõbra

Malmide suursugune perepilt kolme lapse ja kahe heledakarvalise labradoriga ei reeda peamist: juht- ja abikoerte pühendunud treenimist.

Pereisa Mati ja -ema Veronika Malm on aastaid tegutsenud selle nimel, et pime või raske nägemispuudega inimene leiaks endale treenitud teejuhi ja sõbra - juhtkoera. Ratastoolis inimesele võib aga asendamatu abiline saada abikoerast, kes peremehele näiteks ajalehe ulatab, teki peale tõmbab või ukse avab.

Mati Malmi juhitav Eesti ainuke juht- ja abikoerte kool tähistas eelmisel nädalal kümnendat aastapäeva. Sama kaua on abikaasa Veronika tegutsenud juhtkoerte treenerina.

Leebed sõbrad

Oma panuse on sellesse töösse andnud ka 13-aastane Märt, 12-aastane Marit ja 4-aastane Regina, kes on harjunud sõbralike labradoride seltskonnaga.

Kui pesamunal lasteaeda minnes jonnivõru suu ümber tuleb, kaob paha tuju labradori seltsis justkui võluväel - tüdruk sammub suure koera kõrval sama uhkelt kui Pipi oma hobusega.

Praegu tuhisevad Malmide korteris ringi kaheaastane labrador Berenike ja viiekuune Robi. «Tulesädemena keerlev kutsikas ajab ka vanema koera tavalisest rohkem elevile,» vabandab pereema. Rangele hääletoonile kuuletuvad aga mõlemad.

Mänguhimulised koerad ei talu tüli ega kõrgendatud häält: kui lapsed omavahel jagelema kipuvad, eemaldub kutsu tasahilju kaugemale.

«Kui olen pahas tujus ja pinges, ei kipu koer minuga suhtlema,» ütleb Veronika Malm. Kui aga perenaine on kurb, tuleb peni käpaga kaapima, justkui lohutama. «Koera silitamine on omamoodi teraapia,» teab Veronika.

Berenike hakkab jaanuarist õppima juhtkoera ametit, ülemeelik kutsikas toodi aga kasvuperest Malmide juurde häid kombeid omandama.

Mis on kasvupere? Kahe-kolmekuune kutsikas läheb umbes aastaks peresse, kes on nõus kinkima tulevasele juhtkoerale lapsepõlve ja õpetama talle kodukorda. Kasvupereei saa selle eest tasu, ainult kutsu toiduraha, selgitab pereisa.

Suur osa kasvuperedest kiindub liigselt oma hoolealusesse, kuid 1,2-1,6-aastane koer peab minema treeneri käe alla ametit õppima. Kutsu asub elama treeneri koju.

Mujal maailmas on loodud koerte koolituskeskusi ja internaate, teavad Malmid. Eesti juht- ja abikoerte koolil on olemas vaid juriidiline aadress (Taara 12).

Treeneri töö koeraga vältab umbes pool aastat. Juhtkoer õpib selgeks 50-70 sõnaühendit ja 20-30 töökäsku, näiteks «Otsi uks!», «Otsi pink!», «Otsi sebra!», «Vasakule!» jne. Koer õpib selgeks kindlad marsruudid, et tema pime peremees teelt kõrvale ei kalduks. Nii et tavalise kutsu lõbud, näiteks kasside tagaajamine, pole juhtkoerale lubatud.

Veronika Malmi hinnangul on juhtkoera karjääris kõige raskem hetk, kui ta läheb treeneri hoole alt omaniku juurde. «Kui pime peab ennast esimest korda usaldama juhtkoera hoolde, tunneb ta end justkui uisutaja esimest korda jääl.»

Alati testitakse enne, kas koer ja omanik omavahel sobivad, kinnitab Mati Malm. Mõni nägemispuudega inimene ihkab rahulikku sõpra, teine aktiivset ja sportlikku - et hakata näiteks metsajooksu tegema. Palju kasu on järelevaatajast - vabatahtlikust, kes jälgib juhtkoera tööd.

Pensionipõlve võiks juhtkoer hakata nautima 10-11-aastaselt, labradori maksimaalne eluiga on 15-18 aastat.

Miks on juhtkoerad peamiselt labradorid? Sest neil on sobivaimad loomuomadused: leebus, arukus ja koostöövalmidus. Küllap seepärast on ka paljud kuulsused valinud oma lemmikuks just labradori, usuvad Malmid.

Mõnel üksikul juhul on treener pidanud aitama hoolealusel üle saada liigsest hulljulgusest või kartlikkusest. Umbes 80 protsenti juhtkoertest on emasloomad, sest nad on virgemad ja kuulekamad, isased on põikpäised.

«Isane paneb peremehe närvid proovile,» teab Veronika Malm omast käest. «Emane koer tavaliselt lepib keeluga, isane püüab mõne aja pärast sellest uuesti kõrvale hiilida.» Emasloom on leplikum ja hoiab inimese ligi, noorele isasele on muu maailm, näiteks naabrikoertest konkurendid, olulisemad.

Tavaliselt piisab pehme loomuga labradori korralekutsumiseks vaid rihmatõmbest, rangemat märguannet ta ei vaja, ütleb Veronika Malm.

Emase koera eelis on ka väiksem kasv, temaga on peremehel hõlpsam ühissõidukis hakkama saada. Liikumispuudega inimest abistav koer peaks seevastu olema suurem ja tugevam, et ta jaksaks ratastooli lükata.

Abikoerte kasvatamine on Eestis alles algusjärgus, nendib Mati Malm. Meil ei ole ju ka õigeid ratastooliteid ega -busse, aga küllap ühiskond areneb - viie aasta pärast on abikoerigi kindlasti rohkem, loodab ta.

Raha ja missioon

Nii nagu paljud head ettevõtmised, on ka juhtkoerte kasvatamine takerdunud rahanappusse. Nägemispuudega inimesele peab juhtkoer olema tasuta, selgitab Mati Malm. Et omavalitsustel pole raha, on kool hankinud toetust Sorose fondist, hasartmängumaksu nõukogult ja eraisikutelt.

Nii näiteks annetas Eesti Langevarjurite Ühing raha ühe kutsika ostmiseks. Leiaksime kindlasti rohkem toetust, kui annetustelt ei tuleks tasuda tulumaksu, usub Malm.

Esimesed koolitatavad kutsikad maksid 3000 krooni, praegu on hind kerkinud 6000-10 000 kroonile. Aga raha tuleb leida ka kutsika toitmiseks, treenerite palgaks ja maksudeks.

Veel kümne aasta eest oli juhtkoera eelarveline hind 20 000 krooni, tänaseks on see summa üle 50 000 krooni. Võrreldes lääneriikidega on hind odavgi: näiteks Soomes on juhtkoera hind ligi 250 000 krooni, kinnitab Mati Malm.

Malmide pere on tuleviku suhtes optimistlik, sest aastast 2000 on sihtasutusel kokkulepe sotsiaalministeeriumiga.

«Kui koer on välja õpetatud ja pimedale üle antud, vaatab sotsiaalministeeriumi ekspertkomisjon taotluse üle ja eraldab meile raha,» selgitab Mati Malm. «Mullu saime raha ühe, tänavu kahe juhtkoera tarvis.» Malmi teada on juhtkoerte kasvatus näiteks Lätis ja Leedus kehvemas seisus.

Esialgu tugineb juhtkoerte õpetamine meil suuresti missioonitundele, sest treeneri palk on 2000 krooni kuus. Mati Malm juhib sihtasutuse tööd ühiskondlikus korras.

Eestis esimene juhtkoerte treener Viktoria Roos õppis ametit Soomes. Põhjanaabritega on eestlastel praegugi tihedad sidemed: teoks on saanud kaheksa Soome-Eesti juhtkoerte maavõistlust. Koer peab võistlusel läbima koos pimedaga kindla marsruudi, mille vältel hinnatakse tema osavust, selgitasid Malmid.

Mida tähendab juhtkoer pimedale, oskab sõnadesse panna vaid nägemispuudega inimene ise. «See on vabanemistunne,» kirjeldas suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud Kairi Pärn tänavusel valge kepi päeval Raekoja platsil. «Juhtkoer Masa andis mulle justkui tiivad.»

Tagasi üles
Back