Sirje Olesk hoiab kätt kirjanduse pulsil

Sirje Olesk püüab värskes üllitises uudselt ja erapooletult kajastada meie kirjanduse - eeskätt luule - traagilisi katsumusaastaid ja kaheks lõhenemist 20. sajandi keskel.

Seetõttu kajastab Heiti Talviku värsireast laenatud pealkiri «Tõdede vankuval müüril» hästi tema äsja ilmunud artiklikogu üht põhisuundumust.

50-60 aasta eest tegutsenud kirjanikud olid ja praegused uurijad seisavad sõna tõsises mõttes tõdede vankuval müüril: väliselt hall Stalini aeg tundub kirjandusloolises lähivaates lausa läbinähtamatu musta auguna.

Ümberhinnangud

Mitmed 1990. aastatel ettevõetud katsed seda musta auku otserünnakuga vallutada ei tahtnud kuidagi õnnestuda.

Poliitiliste ümberhinnangute hoost kaasahaaratuna muutusid sellised ründajad vahel liigagi sarnaseks nendega, keda üritati tões ja vaimus paljastada ning omakorda ajaloo prügikasti heita.

Sirje Olesk pole stalinlike aegade paikapanemisel üritanud otserünnakut, vaid nii-öelda tiibhaarangut.

Tema käsitluse taustadeks on ajad ja kohad, kus kirjandus elas (veel või jälle) normaalset elu: 1930. aastate lõpu arbujad, 1944. aastast tekkinud pagulaskirjandus ning - eriti huvitav ja vähe kasutatud võrdlusmaterjal - 20. sajandi soome kirjandus.

Selline avar kontekst võimaldab näha uudses valguses nii stalinismiperioodi kui ka kogu meie kirjandusprotsessi aastail 1940-1991.

Raamatust «Tõdede vankuval müüril» on selgesti tunda, et kirjandus huvitab Sirje Oleskit märksa enam kui poliitika, samuti ei ürita ta nõukogudeaegseid kirjanikke aina ja üksnes ümber hinnata.

Sirje Oleski arbujatekeskne poeesiavisioon mõjub just soome kirjanduse paralleelide tõttu värskelt ja veenvalt.

Arbujaist ja teistest

On ju meil uuemal ajal leidunud nooremaid kirjanikke, kes peavad ennast Betti Alverist ja Heiti Talvikust ilmselt paremaks ega häbene seda imepärast äratundmist ka avalikult kuulutada.

Arbujalikkuses on nähtud lausa segavaid kammitsaid ja ülespuhutud müüti.

Seda enam on põhjust näidata arbujate keskset osa meie luuleloos mitte tardunud etalonina, vaid väga mitmekesiste vaimsete impulsside andjana - ja see on Sirje Oleskil suurepäraselt õnnestunud.

Tema kirjutised Marie Underist ja Kalju Lepikust, Betti Alverist ja Ain Kaalepist, Jaan Kaplinskist ja Hando Runnelist avavad nende kirjanike seoseid kodumaise luuletraditsiooniga, paigutades nad sageli ka euroopalikku mõõtkavasse.

Sirje Olesk on toonitanud (lk 297-298), et teda huvitab rohkem kirjandus kui protsess ning vähem autor kui omaette maailm. Seda on tunda kogu tema raamatust, kus mõnestki käsitletud kirjanikust on justkui liiga põgusalt üle libisetud.

Ent samas pole artiklite kirjutajat kusagil vallanud abstraktne teoretiseerimistuhin, tema protsessivaatlustes on palju uudseid fakte, vaatenurki ja järeldusi.

Tõdede vankuval müüril seistes on Sirje Olesk säilitanud üllatavalt hea tasakaalu ja tundlikult tabanud kirjanduse muutumisi.

Seetõttu võib tema artiklikogu lugeda kui eesti 20. sajandi linnulennulist luulelugu, mis on kirja pandud sine ira et studio ehk ilma vihata ja eelistusteta.

Aivar Kull
Kirjanduskriitik

    Tagasi üles