Varvara Sangernebo tööpäev Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakonnas algab kell 8. Esimese asjana lülitab ta välja isikliku mobiiltelefoni.
Lemmikpõetaja teeb valutavale jalale pai
9. detsember 2009, 12:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kliinikumi patsientide üks enam kiidetud põetajaid Varvara Sangernebo ei salli, kui ta telefon töö ajal taskus piiksub. «Kui mind kellelgi lausa hädasti vaja on, saab see inimene mind õdede toa üldnumbrile helistades kätte,» räägib ta. «Niisama-juttude jaoks mul siin aega ei jää.»
Kui Varvara Sangernebo hommikul vahetuse üle võtab, jätab ta hoolega meelde, missugune ühe või teise patsiendi olukord parasjagu on. Kellele on pandud uus puusaluu, kellel opereeritud kand, varvas või põlv, kas on erakorralisi haigeid või muid uudiseid.
Seejärel käib Varvara Sangernebo läbi kõik palatid ja ütleb: «Minu nimi on Varvara, mina olen täna teie põetaja. Kas muresid on?»
Varvara Sangernebole meeldib ortopeediaosakonnas väga. «Siia on tulnud need inimesed, kes on end häälestanud selleks, et tahavad terveks saada. Niisuguste patsientidega on lust koos töötada,» ütleb ta.
Kuus kiituskirja
Varvara Sangernebo on tänavu saanud oma patsientidelt kuus korda kirjalikult kiita.
«Tahaksin erilise tänu avaldada põetaja Varvarale, kes oma oskusliku tegutsemise ja kompetentsete nõuannetega hoidis palati meeleolu ja aitas kaasa kogu palatirahva paranemisele,» räägib üks kiituskiri.
Paljud teised ka väga tublid kliinikumi töötajad on samal ajal saanud näiteks üks või kaks või äärmisel juhul kolm korda kiita. Enam kui kolme tänuavalduse kogumine on eestlaste napisõnalisust ja passiivset käitumist arvestades suur asi.
«Mina ei tee siin üksi mitte midagi, see kõik on meeskonna töö,» ütleb Varvara Sangernebo ja tõrjub talle osutatud tähelepanu.
Ta ütleb, et tema ülesanne on ju lihtne: hoolitseda patsiendi heaolu eest. Kui vaja, kohendab ta lamava haige peaalust, teeb valutavale jalale pai, annab juua või tõstab põrandale kukkunud raamatu üles. Kes pissile tahab, seda aitab pissile, keda pesta on vaja, aitab pesta.
Põetaja tuleb toeks ka siis, kui operatsioonist paranev patsient oma esimesi jalutuskäike teeb.
Füsioterapeut õpetab esimesel korral kõik selgeks küll, aga põetaja on toeks kõigil järgmistel kordadel, mil paranejal treenida tuleb. Tema räägib paljud asjad üle, kuidas rulaatorit lükata, kuidas jalga maha asetada.
Varvara Sangernebo on tegelikult väljaõppinud zootehnik. Ta töötas aastaid Võhandu kolhoosis ning kui kolhoosiaeg otsa lõppes, sai Varvara aru, et nüüd tuleb midagi ette võtta – neljast lapsest kaks nooremat vajasid veel koolitamist.
Müüs maja ja tuli linna
Ta müüs maal oma maja maha ja ostis Tartusse korteri, sest uskus – linnas tööd jätkub. Algul leidis ta endale sanitari, siis toidujagaja töö. Ja kui ühel päeval traumatoloogia- ja ortopeediakliinikus põetajat vajati, pakkus ennast. On sellest ajast saadik palju õppinud ja oma uue ametiga väga rahul.
«See on rõõmus osakond,» ütleb ta. «Siin näed, kuidas vaid tabureti abil liikuvast inimesest saab tänu arstidele sirge seljaga mees või naine. See annab mullegi hea tunde.»
Kiitused ja laitused
• Iga osakonna seinal on väike karp, millest leiab lehekese pealkirjaga «Ettepanekute, tänuavalduste ja kaebuste leht».
• Vormikohastele ettepanekutele ja kaebustele vastatakse kümne päeva jooksul.
• Ka tänuavaldused registreeritakse ja pannakse üles kliinikumi intranetti.
• Kõige rohkem on tänuavaldusi – 61%.
• Kaebused moodustavad 25 ja ettepanekud 14%.
• 2008. aastat iseloomustavad 251 tänuavaldust, 102 kaebust ja 59 ettepanekut.
• Tänavuse aasta aruanne valmib detsembri lõpus.
Allikas: TÜ Kliinikum