Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Nei on töötanud põllumajandusülikoolis prorektorina kaks aastat. Kolleegid ja tudengid jäävad temast rääkides harva ükskõikseks: teda kas ülistatakse või vihatakse, vahepealseid variante suurt pole.
Nii vastased kui poolehoidjad meenutavad aga sooja sõnaga Nei direktoritööd ülikooli keskkonnakaitseinstituudis, mille ta eelmisel kümnendil sisuliselt nullist üles ehitas.
Instituudi direktoriks sai Nei 1994. aastal. Toonase 7-8 töötaja asemel on instituudil neid täna 40. Õpetatakse kaht eriala ja ollakse sisuliselt teaduskonnaga võrdse sõnaõigusega, rääkis instituudi direktori kohusetäitja Tiit Lepasaar.
Nei kriitikute hulka kuulub näiteks loomaarstiteaduskonna dekaan Toivo Suuroja, kes muu hulgas laitis Neid teaduskonnast eraldi peetavate läbirääkimiste pärast EPMÜ veterinaariaharidust akrediteerima hakkava rahvusvahelise organisatsiooniga.
Nei nentis, et teab organisatsiooni juhte ja on nendega suhelnud, aga mitte teaduskonna seljataga, ja et kerkinud hirmude pärast tahab ta akrediteerimisteemast eemalduda.
Ka ei toeta Neid ilmselt metsandus- ja agronoomiateaduskond - vastaskandidaat Hardi Tulluse esitajad.
Üleeile helistas Postimehe toimetusse koos Neiga vastutaval ametikohal töötanud inimene ja pakkus Nei vastaskandidaatidega seotud terava materjali avaldamise eest neli tuhat krooni.
Altkäemaksu pakkumise uudis mõjus Nei enda sõnul talle nagu õudusunenägu. Ta ütles, et ei suuda ära arvata helistaja isikut, keda Postimees lubas mitte paljastada. Päev hiljem kinnitas Nei, et küsitles kõiki oma abilisi ja pole ikka süüdlast leidnud.
Telefonikõne taga võis olla provokatsioon, et talle rektorivalimistel kriips peale tõmmata, pakkus Nei. Ta tõi teisegi näite selle kohta, et mäng põllumajandusülikoolis on muutunud mustaks - temani olevat jõudnud süüdistusi, et ta ostab valijameeste hääli.