/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
Tartu ülikooli nõukogu võttis 104 aastat tagasi vastu otsuse lasta naised vabakuulajatena õppetöös osalema. Enamik neist tuli Tartusse õppima Vene tsaaririigi teistest piirkondadest, kuid nende seas oli ka Tartu ülikooli professorite tütreid ja abikaasasid.
Mitte päris eesti talude tütred, vaid kõrgemast seisusest, aga siiski naised. Selleks, et naised ülikoolist ka kõrghariduse omandamist tunnistava diplomi saaks ehk täieõiguslike üliõpilastena õppetöös osaleda võiks, kulus veel kümme aastat.
Pärast Teist maailmasõda hakkas naisüliõpilaste hulk järsult kasvama. Ühelt poolt seepärast, et potentsiaalsed meesüliõpilased olid rindel langenud või küüditatud. Teisalt aga seepärast, et ühiskonnas hakkas naiste osatähtsus kasvama. Okupatsiooniaja alguseks 1940. aastal oli noor emakeelne kõrgharidus saanud esimese naisprofessori, droogiteaduse ema Alma Tomingase. Okupatsiooniaja riiklikku ülikooli ei kujutaks me õrnema sugupooleta ettegi.
Praeguses ülikoolis on 52% tudengkonnast naised. Naised täidavad loenguauditooriume. Naised kiikavad mikroskoopidesse geenilaborites. Õpetajapraktika tunde annavad naised. Rakenduskõrghariduse autolukksepad ja mehhatroonikud – jällegi naised.
Ja siis juhtub midagi. Naised kaovad. Niipea, kui kõrgharidusdiplom, mida tänapäeval magistritasemele vastavaks peetakse, käes on. Algab meeste pealetung doktorantuuri. Mehi jätkub laboritesse, jätkub mehaanikamõõteriistade juurde, jagub kehakultuuri treeningusaalidesse, arstideks, õppejõududeks loenguauditooriumidesse.
Viimane on eriti märgatav näiteks Tartu Ülikooli 2008. aasta aastaraamatus, kus näiteks õppejõudude ja teadustöötajate soolist ja vanuselist koosseisu analüüsiv tabel näitab selgelt: mida kõrgem teaduspositsioon, seda vähem naisi. Näiteks: teadureid on 474, mehi 236 ja naisi 238, ent aste kõrgemal, vanemteaduri ametikohal, töötab 189 meest ja vaid 80 naist. Muljetavaldavaimad käärid tulevad sisse aga professori ametikohal: 134 meesprofessorit ja vaid 35 naisprofessorit.
Kuhu siis kaovad naised teadusest? Seesama aastaraamat märgib ära, et naisprofessoritest on suurim hulk ehk 18 vanuses 51–60 eluaastat. 10 aastat nooremas rühmas ehk vanuses 41–50 eluaastat on üheksa naisprofessorit. Samast earühmast on muide kõrvale panna 37 meesprofessorit. Noorimas earühmas, kus Tartu Ülikoolist võib naisprofessoreid leida, vanuses 31–40 eluaastat, on kaks nais- ning 15 meesprofessorit.
Mida sellest järeldada? Statistika näitab, et – nii vanamoeline kui see ka ei näi – naise esimene funktsioon tänases ühiskonnas on endiselt olla sünnitaja, lapsevanem ja perehoidja. Samal ajal saavad mehed võimaluse sünnitama ja kodu hoidma läinud naistest ülikoolis vabaks jäänud ametikohti täitma asuda.
Näib nagu paratamatus, kas pole? Selge on, et meessugu ei hakka eales lapsi ilmale tooma ning ka naise valikuid saab teha üksnes õrnem sugupool ise. Teine küsimus on ühiskondlikus mõtteviisis. Kas naine peab olema tingimata ainus, kes lapsevanema rolli täidab, ning mees see, kes samal ajal teadust teeb ning loorbereid lõikab? Kas mõtteviis, et naise võrdlemisi mustvalge valik, kas laps või karjäär, peab olema sedavõrd jäik?
Oktoobrikuu lõpupäevadel Tartu Ülikooli meediauuringute professoriks nimetatud Veronika Kalmus on 36-aastane, Presidendi Kultuurirahastu noore teadlase preemia laureaat ning märkimisväärse teaduspublikatsioonide hulgaga noor daam. Lasteta. Professor Kalmus on veendunud, et valikud on muidugi iga naise enda teha, kuid palju aitaks isikliku elu ja karjääri edendamisele kaasa ühiskonna mõtteviisi muutumine. Mehe ja naise rollid ei saa tänases dünaamilises maailmas olla enam jäigad, 20. sajandi algusaastatele omased.