Naiste vähemust teaduses toodavad naiste väärtushinnangud

Foto: Ruudu Remmelga joonistus

Koolides ja kõrgkoolides annavad ülekaalukalt tooni naised. Kui aga vaadata akadeemilisi tipp-positsioone, siis seal troonivad mehed ja naisi nagu polekski. Kuhu kaovad naised teadusest?

Eesti Statistikaameti andmetel oli näiteks 2007. aastal magistriõppe lõpetajatest 71 protsenti naised. Doktorikraadini jõudnute seas oli 52 protsenti naisi. Naiste suur osakaal bakalaureuse- ja kraadiõppurite seas paistab välja nii auditooriumides kui lõpetajate seas, paraku ei kajastu see juhipositsioonidel teaduses.

Lihtsalt öelduna tähendab see, et õpetama sobivad naised vägagi hästi, teadusesse poleks neil aga justkui asja. Seda ilmestab näiteks Tartu Ülikool (TÜ), kus 2008. aastal oli 134 meesprofessorit ning vaid 34 naisprofessorit.

Samal ajal aga madalamatel, õpetavatel akadeemilistel töökohtadel (assistent, lektor, õpetaja jt) oli 80-protsendine naiste enamus.

Töötajaskonna poolest kõige maskuliinsem Eesti ülikool on Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), kus naisõppejõudude ja -teadustöötajate osakaal ülikooli mulluse aastaraamatu järgi oli vaid 35 protsenti. 

Tabuteema – juhtimine

TÜ meediauuringute professor Veronika Kalmus tõi välja uuringutulemused, mille järgi eelistavad nii mehed kui naised meesülemust. «Mõnes mõttes ebavõrdsust või naiste vähesust, olgu see siis majanduses, poliitikas või akadeemias, taastoodavad naised ise,» tõdes Kalmus.

Kui vaadata näiteks kõige mehelikuma ülikooli TTÜ kaheksa teaduskonna dekaanide nimistut, ei leia sealt ühtki naist. TÜ praegust kümmet teaduskonda juhivad samuti vaid meessoost dekaanid. Maaülikooli viie instituudi eesotsas on samuti mehed.

Euroopa Liidu projektis BASNET (Baltic States Network: Woman in Sciences and High Technology) võtsid uurijad intervjuu 20-lt magistri- või doktorikraadi omavalt täppisteaduste naisteadlaselt – rääkisid keemikud, füüsikud, astronoomid, matemaatikud jt. Küsimused käisid teadlasekarjääri, juhtivatel ametikohtadel töötamise ja soolise ebavõrdsuse kohta teaduses.

Intervjuusid analüüsinud Kairi Talves tõdes, et ühiskond tervikuna soovib juhina näha pigem meest kui naist. Naised toovad põhjusena, miks nad pole akadeemiliselt juhtivatel positsioonidel, välja ambitsioonikuse puudumise. Ambitsioonikust naiste puhul peavad nad pigem taunimisväärseks.

Laste saamist peavad naised aga töökarjääri takistavaks teguriks ning näevad selles ohtu ennast teadlasena devalveerida.

Eesti emade seas tehtud uuring näitas, et laste saamist seostavad emad julguse ja riskimisega, sest ümbritsevate inimeste väärtushinnangute seas on esikohal raha ja individualism.

Professor Veronika Kalmus on arvamusel, et juhtimisse mitte püüdlemine on kinni naiste mõttemaailmas, arusaamades ja väärtustes.

«See on kinni rohkem naistes endis ning pole mõtet hakata süüdistama mehi, justkui ei laseks nad naisi kõrgematele positsioonidele,» lausus Kalmus.

Intervjueeritud naisteadlased leidsid, et pere ja laste olemasolu ei peaks tööd segama, vaid et tubli naine peab hakkama saama nii tööl kui kodus. Lisaks ei mõistnud uuritavad neid, kes on liigselt tööle pühendunud või vastupidi väga perekesksed.

Naise ja mehe erinevus järglaste saamises ei tohiks mõjutada nende palka. Kairi Talves, Anu Laas ja Katri Lamesoo tõid 2007. aasta uuringus «Stereotüüpe murdes…» välja fakti, et naised investeerivad oma teadmistesse ja oskustesse meestega võrdväärselt, kuid ei saa sellest sama palju tagasi.

Poisid humanitaarideks

Naised ületavad mehi haridustasemes, kuid teenivad veerandi võrra vähem kui mehed. Iseäranis märgatav muude haridusastmetega võrreldes on sissetuleku ja positsiooni suhe kõrghariduses.

Meeste omaga võrreldes on naiste sissetulek, mida saadakse ühesuguse haridustaseme juures, märksa madalam. 

Mees- ja naisteadustöötajate palgaerinevus tuleb tegelikult sellest, et täppisteadustes ja nn mehelikel erialadel (ehitus, transport, gaasi- ja veevarustus), kus mehi on rohkem, on ka palgad kõrgemad ning humanitaar- ehk n-ö pehmetel aladel (haridus, kultuur, sotsiaaltöö jms), kus enamuses on naised, on palgad madalamad.

Seega, meeste ja naiste palgaerinevuste vähendamiseks akadeemilistel õpetavatel ja teadust tegevatel positsioonidel peaks poisse suunama enam humanitaarerialadele ning tüdrukuid täppisteadustesse.

Euroopas sarnane olukord

Euroopa ülikoolides on Unesco Global Education Di­­gesti raporti kohaselt naisprofessoreid ligikaudu veerand. Seega ei erine Eesti näitajad sellest märkimisväärselt. Üliõpilaskonna soolist tasakaalu hinnates on Põhja-Ameerika ja Euroopa sarnased. 98 uuritud riigist 75s oli ülikoolis õppijate seas naiste ülekaal.

Ajakiri University World News iseloomustas seda Jan Berry ja Dean Torrence’i laulu «Surf City» värsiridadega «Iga poisi kohta on kaks tüdrukut». Sarnaselt Eestiga on maailma eri riikide ülikoolide tendentsid soolises jaotuvuses samasugused: mehed täppisteadustes, naised pehmetel erialadel.

Maailma suurim ainult naisõppuritega ülikool asub aga ilmselt Saudi Araabias. Järgmisel aastal kavatseb Saudi Araabia avada ka esimese nii meestele kui naistele mõeldud Kuningas Abdullahi Teaduse ja Tehnoloogia Ülikooli.

Tuleb muidugi kohe mainida, et araabia maades ei saa naiste osakaalu tööturul peaaegu üldse märkida – õppimine jääbki naiste jaoks tippsaavutuseks.

Eestis siiski naised vaid õppimisega piirduma ei pea. Pärast lühiajalist eemalolekut, näiteks lapsepuhkust, on neil võimalus tulla tagasi oma erialasele tööle või miks mitte ka teadusesse. Küsimus on vaid mõtteviisis, kas pole?

Arvamus

Veronika Kalmus
Tartu Ülikooli meediauuringute professor:

Veronika Kalmus on ülikooliga seotud olnud 18 aastat, alates kraadiõppesse asumisest. «Aritmeetiliselt on see pool elust. Teiselt poolt on see aga üsna lühike aeg, kui võrrelda seda, mis tavaliselt kulub professoriks saamiseks,» on noor professor seisukohal. Tõsiasi, et tegu on naisterahvaga, on siinjuures pigem raskendav.

«Matemaatikas kehtib reegel, et summa ei olene liidetavate järjekorrast, elus, eriti naise elus, see reegel ei kehti,» ütleb Kalmus. Päris suvalises järjekorras ei saa asju teha ning lõpptulemus erineb sõltuvalt sellest, mis järjekorras asju tehakse. Väga raske on saada kolm last ning seejärel näiteks noore teadlase preemia. «Eakaaslased, olgu need siis mehed või naised, võtavad need kohad ära,» nendib Kalmus.

Professor Kalmuse arvates on asju teistpidi samuti võimalik teha. «Ka see on raske, kuid teoreetiliselt võimalik.» Noor naisprofessor panustab ise teisele variandile, mis aga ei tähenda, et tal oleks plaanis minna aastateks lapsehoolduspuhkusele.

Kahtlemata pole positiivne, et teaduses on nii vähe naisi, ning selle näitajaga on Eesti Euroopas punase laterna rollis, on Kalmus veendunud. «See on kinni rohkem naistes endis ning pole mõtet hakata süüdistama mehi, justkui ei laseks nad naisi kõrgematele positsioonidele.» Kalmuse arvates sõltub see naiste mõttemaailmast, arusaamadest ja väärtustest.

Eesti meeste ja naiste väärtushinnangud on väga erinevad, teistes riikides ei ole see erinevus nii suur. Mehed väärtustavad asju madalamalt, naised aga kõrgemalt. Mehed väärtustavad aga oluliselt kõrgemalt kui naised võimu ja edukust. «Siin on meestel selge prioriteet ning naised seda niivõrd ei väärtusta,» ütleb Kalmus.

Välist sekkumist ehk positiivset diskrimineerimist, näiteks naisi soosivaid vanusekvoote, Kalmus ei poolda. Pigem näeb ta lahendust selles, et mehed ja naised väärtustaksid sarnasemalt karjääri ja pereelu, siis oleks olukord parem.

Professor Kalmus on seisuko­­hal, et ei tohiks end lasta piirata mõneti iganenud arusaamal, justkui ei saaks naised ise teha oma valikuid, kuna nende roll on ennekõike laste eest hoolitseda. «Ei saa öelda, et see liidetavate järjekord on määrav. Oluline on, et inimene jõuaks summani, mille ta on endale ise seadnud,» leiab Kalmus.

Mait Klaassen
Eesti Maaülikooli rektor:

Maaülikooli rektor Mait Klaasseni arvates on lapse sünnitamine tähtsam töö kui doktoritöö.

«Kuna ma olen bioloogiaalase haridusega, saan ma aru, et looduse poolt on mehed ja naised määratud erinevatesse rollidesse. Naise emarolli ei ole siiani suutnud keegi teine asendada. Emaroll on see, mis sageli muudab elus palju. Seda ka nende naiste puhul, kes on näiteks väga hästi kaitsnud oma doktoritöö. Lapse sünnitamine on minu arust tähtsam töö kui doktoritöö.

Mees on ses mõttes vabam kui naine. Mis neil meestel üle jääb kui edasi uurida, samal ajal kui naised kodus lapsi kasvatavad?!

Miks mehi nii vähe ülikooli tuleb, on teine küsimus. See on paljudel juhtudel kinni selles, et me ei suuda massikõrgharidusega kasvatada poisse samaväärselt kohusetundlikeks ja püsivateks kui tüdrukuid. Muud huvid on poisid juba keskkoolis kõrvale ära juhtinud ja nii jõuabki ülikooli vähem poisse kui tüdrukuid.

Kindlasti pole ma aga selle poolt, et peaks hakkama kvoteerima, kui palju peab kuskil naisi-mehi olema.»