«Arturit ja Pauli» etendav Tartu Üliõpilasteater on tõenäoliselt universumi parim teater, kuigi tuleb täpsustada, et see teater on Karlsbergi õllest ja Hiirejuustust vägagi erinev.
Ilmselt universumi kõige parem teater
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei, asi pole selles, et sõpru saaks «veidi enne maailma loomist» toimuvalt etenduselt vähem kaasa kui lähimast õllekast.
Ei, sugugi mitte, vastupidi - kui oled ära vaadanud «Arturi ja Pauli», siis on terve universum korraga sõber, seejuures sinuga sama masti sõber, sest Nukuteatri kasutusse antud maja saalist väljudes on Toome veel napilt põlvini.
Seejuures pole tegemist fantaasiaga, sest suhteliselt (konventsionaalses mõttes) kaine pea on veel lisaboonusena kaasas, s.t kaelas, kui muidugi veel üldse on otsas. Kuid see pole siiski põhiline.
Heinsaare kirjutatud, Kudu lavastatud ja Alliksaare mõtestatud näidend on ka väga ökoloogiline, nii et armastuses isamaa - ta põldude ja küngaste, orgude ja ojade, kitsede ja madude - vastu ei peitu põhimõtteline erinevus Üliõpilasteatri ja Hiirejuustu vahel.
Vahe on hoopis selles, et kui Karlsbergi õlle ja Hiirejuustu puhul on «maailma parim» pelgalt reklaamlause, siis siinses kirjutises, eriti pealkirjas, on vastavat nendingut tarvitatud pelgalt fakti konstateerimiseks. Sest see siin pole reklaamtekst, vaid tõsieluline reportaaž.
Ajalooline kohtumine
Alustada tuleks 1999. aastast. Mis seis siis oli? Tartu Lasteteater oli likvideeritud. Kõik näitlejad, lavastajad ja kostüümikunstnikud olid vallandatud. Paljud neist kanti sujuvalt «kunstnike» registrist üle «A ja N» kausta - enamasti kui lootusetud juhtumid.
Viirastustelaevaks muudetud Lasteteatris asus tunde andma tähtis Tallinna teatrigeenius Toompere juunior. Toimus pealinnast toodud väga kalli abijõu (kes tsiteeris peast Sartre`it!) ja Mehis Heinsaare ajalooline kohtumine.
Samal ajal teatas Kultuurkapital korterist välja tõstetud, nälginud ja pulstunud endisele lastelavastajale Kalev Kudule, et ühtegi tema taotlust rohkem ei rahuldata, sest viimane tema rahuldamine («Kuradid») tõi kaasa BMW püramiidi kokkuvarisemise.
Ühel hommikul kõnnitee ja ühe väga vana maja vahelisel alal ärgates tundis Kalev ühtäkki kummalist tunnet (hiljem taasesitatud ajaloolises draamas «Lenz»).
Selles tundepokaalis võis lisaks suitsidaalse melanhoolia hõngule ning kõhukorina ja külmavärina amüsantsele sillerdusele aimata ka nostalgilist iha suguvendluse järele.
Lavastaja roomas trepist üles, kaapis ust, avati. Ta oli sattunud Tampere Majja. Soomlased andsid raha. Samal ajal jõudsin mina järeldusele, et kogu eesti teater on ilge metanoolne lake, ja programmeerisin arvuti nii, et «Publikumärgile» tegi «Loomult looma» saatejuht hääli vahele.
Järgmise kolme aasta jooksul tõi Kalev Kudu uus teater välja kümme uuslavastust. Nimetatud kolme aasta jooksul ei pöördunud Mehis Heinsaar psühhiaatri juurde, kuhu pealinnast toodud Juunior teda suunas, sest Mehisel polnud haigekassakaarti.
See siin on viies ja viimane arvustus, mille ma kirjutan Üliõpilasteatrist. Sest kümne lavastusega pudenes õpilane märkamatult välja. Pärast «Arturit ja Pauli» saame rääkida veel vaid Üliteatrist.
Järeldused
Järeldused võib igaüks teha ise. Näiteks mina teen sellised. Elu on tegelikult ilus. Ära usu, et konventsionaalsus sind aitab. Ära tee püksi, kui keegi Sartre`it tsiteerib. Paljugi mis pole, leiavad vuntsid. Kaabi ja sulle avatakse. Püramiid pole liiklusvahend. Lumi just on langenud üle Yoshino küla.
Kasutatud muusika: John Zorn, Tom Waits, Nino Roto, Angelo Badalamenti, The Young Gods.
Tegelased Henri Hanson, Sven Heiberg, Tairi Leis, Sven Paulus (nemad pole enam mingid õpilased), Andreas Aimse, Auli Auväärt, Anu Viks ja Kristjan Kaljund jätavad mulje, et on kõige kõrgemad teatrikoolid lõpetanud juba (ema)kõhus.
Lavastus ja muusikaline kujundus: Kalev Kudu; kunstiline kujundus: Margus Liivak ja Rasmus Karja (parem kui Iburi värvimajad), liikumine: Jane Miller (Üliteatri ainulaadsest liikumissüsteemist võiks kirjutada dissertatsioone).
Grimm: Kersti Niglas (see ei tule enam kunagi maha, vähemalt mitte vaataja unenägudest), valgustus: Martin Meelandi (ja hämar pole enam su meel).
Pileteid on raske saada. Peab lootma lisaetendustele.
Üliõpilasteatri kümnes lavastus
• Tartu Üliõpilasteatri kümnes uuslavastus «Artur ja Paul ehk Veidi enne maailma loomist» esietendus 14. novembril.
• Kirjutanud Mehis Heinsaar, lavastanud Kalev Kudu.
• Etendused Lutsu teatrimajas (Lutsu 2) algavad täna, 23., 26., 28. ja 29. novembril ning 3. detsembril kell 19.
Jüri Ehlvest
Kirjanik