Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline on teie eredaim mälestus Evald Hermakülast?
Kärt Tomingas
Vabakutseline näitleja, õppis Hermaküla käe all 1989. aastal lava-kunstikoolis Evald Hermaküla on see, keda olen inimestest ilmselt kõige rohkem unes näinud. Ehk pärinebki enamik eredaid, alateadlikke mälestusi temast just unedest. Need unenäod on olnud alati tähenduslikud ja isegi religioossed. Reaalsest elust meenub mulle kohtumine 1999. aastal telemajas seoses Ain Prosa telelavastusega «Stella stellaris». Tulin majja, kui Evald väljus parajasti grimmiruumist. Et ta mängis pimedat meest, tehti talle silmade sisemist grimmi, pandi lääts. Ta tuli mulle vastu, käed laiali. Me embasime ja ta ütles: nüüd siis lõpuks. Mina vastasin: jah. Ja siis me seisime tükk aega seal telemaja koridoris. Kümme aastat, mis oli koolist möödunud, me ju ei suhelnud. Nägin teda vaid paaril korral juhuslikult, tervitasime ja vahetasime kõige tavalisemaid lauseid. Põhiline kontakt oli mul temaga unes. Mulle tundub, et ülevoolav rõõm, mida tookord telemajas tundsin, oli vastastikune. Tundus, et temagi oli mõelnud selle kümne aasta jooksul, et me võiksime midagi koos teha. Et meie mõtted ja tunded olid olnud samal sagedusel.
Raivo Trass
Pärnu teatri Endla pealavastaja Eks ikka aastad 1968-1969, kui Jaan Tooming, Hermaküla, mina, Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi ja Kaarel Kilvet koostasime ja esitasime luulet Tallinnas kirjanike majas. Suitsu õhtu, Runneli luule esitamine. See oli aeg, kui maailm oli hästi optimistlik, protestivaimu täis. Nii olime ka meie, noored inimesed, teatrikooli tudengid või äsja lõpetanud. Hermaküla oli teistest natuke vanem. See oli maailma avastamine läbi kirka vormi ja Evald oli selle vedaja. Ta oli vaimukas, energiat täis, otsiv. Evald elas tookord Nõmmel. Tal oli seal maja, kus me tihti kohtusime, õhtud otsa vaidlesime, suitsetasime ja olime hästi erksad. Hiljem oli mul temaga vähe kokkupuuteid, näiteks Eesti Draamateatris. Need olid juba hoopis teised, natuke poliitilised ajad. Aga ma tahaks heas mõttes toonitada, et Evald jäi elu lõpuni üliõpilaseks. Ta oli noor, kes otsis ja kahtles elu lõpuni. Ta ei saanud elu lõpuni valmis.
Vaino Vahing
Kirjanik, psühhiaater, sõber Seitsmekümnendate aastate keskel, kui elasin Tähtvere mäel endises Jaan Kärneri majas, juhtus lugu, mis kinnitas mu veendumust, et Hermaküla on tõeline näitleja. Ta teeb oma rolli alati ära, olgu olukord selleks soodne või mitte. Minu korteri ühes toas oli seina sisse ehitatud kolme suure ukse-ga kapp. Ühel hommikul, kui ärkasin haige peaga, läks korraga üks ustest lahti ja tuppa astus Jaan Kärner. Ma ei tea, oli see deliiriumist või mis, aga nii ma nägin. Kärner astus tuppa ja kurtis, et tal on pea haige. Mina olen arstina järginud alati põhimõtet, et kui inimesel on pea haige, tuleb see ära parandada, mitte lasta inimesel piinelda. Tõin köögist vajaliku, me parandasime pea ära ja Kärner läks kappi tagasi. Varsti oli ukse taga Hermaküla. Ka temal oli pea haige. Loomulikult otsustasin, et ka teda tuleb aidata. Äkki peatus maja ees Volga. Ma mõtlesin, et ei tea, kas on julgeolek või mis. Aga autost astus välja Jaak Viller ja hõikas: Hermaküla, tule proovi! Ma küsisin Hermakülalt, et mis nüüd saab. Tema ütles, et ta ei lähe proovi. Viller oli majja tulemas, ma ei teadnud, mida teha. Siis ütlesin talle, et mine sinna, kuhu Kärnergi läks kappi. Ja Hermaküla läkski. Viller tuli majja. Näitasin talle kõik toad ette, Hermaküla pole. Viller läks ära. Aga Hermaküla võttis end kokku ja oli kaks tundi hiljem siiski proovis. Ja selline suhtumine iseloomustas teda alati.
Jüri Lumiste
Näitleja ja lavastaja Kui olin abiturient ja astusin Hermaküla stuudiosse 1974, pandi mind sama aasta detsembris «Emmeliinasse» asendusnäitlejaks. Nii kohtusin laval esimest korda Hermakülaga. Ta mängis kapten Trummi ja mina mängisin meremeest. Lavastuses oli laevahukk. Me kõigutasime parve, Evald ühes ja mina teises otsas, ja see jättis mulle kustumatu mälestuse et nii suure lavakunstnikuga sain noore koolipoisina koos mängida.
Peeter Kollom
Hermaküla kolleeg 197383, OÜ Maja-maakler juhataja Hermaküla uskus, et inimene ei saa midagi ise võtta. Ta saab ainult valmistuda vastu võtma, ja kui ta on valmis, siis võibolla ka antakse. Tõenäoliselt saab ta siis ka teada, mida ta tegelikult tahtis. Kui ma nüüd terve õhtu ja hommikupooliku mõtlesin, millist eredat mälestust Hermakülast rääkida või millist mitte rääkida, siis anti mulle selline lugu. Meil on kodus vähe mälestusesemeid teatrist, ainult mõned ülestähendused, fotod, kavalehed, väljalõiked ajalehtedest. On ka etenduse «Üks ullike läks rändama» kuldjuustega tütarlapse kostüümi kavandi pilt klaasi taga, mille kinkis Tiiu Tepandi mu abikaasale Heljele. «Üks ullike läks rändama» oli esimene etendus, kus me Hermaküla juhtimise all mängisime. Helje kuldjuustega tütarlast ja mina ullikese keskmist venda. Ja kui ma siis heietasin oma toimetusi tehes parajasti taas neid eredaid mälestusi Hermakülast, ronis meie kass Luu kapi otsa ja ajas kostüümipildi maha, nii et klaas lendas tõesti kõva klirinaga kildudeks. Kogu lugu.