Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
Omaaegne tennisemeister Valter Lamp imestab tänase noorsoo üle, kes kuidagi normajaga ülikooli lõpetatud ei saa. Õigusega, sest temal kulus ülikooli viieaastase stuudiumi läbimiseks vaid aasta ja kümme kuud, sedagi töö kõrvalt.
Lugu ise algas neljakümne aasta eest peetud sünnipäevakõnest, kus üks piduline pahaaimamatult teatas: «Valter, sa muidu tubli mees, aga haridust nagu vähevõitu.» Peoperemehel jäi sellest okas südamesse.
Või kui veel täpsem olla, algas see lugu juba siis, kui Valter Lamp oli läbi käinud kuueklassilise algkooli ja teatas isale, et ei tahagi nii väga linnakoolis edasi õppida.
«Tõde on see, et väga tahtsin, aga meie talu oli võlgades, ma ei tahtnud isale veel suuremat koormat peale panna,» teeb toonane loobumine vanal mehel nüüdki meele kurvaks.
Tegelikult püstitas omaaegne Esto-Muusika Tartu piirkonna ärijuht ja hilisem õlletehase asedirektor mitu rekordit. 1966. aastal raporteeris ajaleht Edasi Valter Lambi võidukast ülikoolisprindist, kirjutades ka sellest, et ta läbis keskkooli vähem kui poole aastaga.
Ja tõsi mis tõsi, lõpuks jõudis mees kaitsta majandusteaduste kandidaadi kraadigi.
Kaasa Elsa Lamp, sõjajärgse Vanemuise dramaatiline sopran, sekkub kärmelt vestlusse küsimuse peale, kas nii kiire turnimine haridusredelil ka raske polnud.
Seltskondlikkuse surm
«Kas temal oli raske?! Kui raske veel minul oli, ei saanud ma kinno ega üldse kuhugi välja kõigi nende kooliaastate jooksul!» õhkab vanaproua. Valteri vend Edgar Lamp reedab eduka õppimise retsepti tänastele tudengitele, kes juhtumisi peavad kooli kõrvalt tööl käima: distsipliin ja täpne päevaplaan.
Tõsi, omal ajal oli see nii range, et muutus suisa tülikaks.
«Te mõelge, ma helistan vennale ja ta teatab mulle, et ei saa minuga rääkida, sest õpib, helistagu ma vaheajal tagasi. Lõpuks andis oma koduse tunniplaani,» meenutab Edgar Lamp. «Tal oli hea pea ja hullupööra visadust, oleks ta nooruspäevil ülikooli jõudnud, oleks tast akadeemik saanud.»
Ehkki suure lugemusega ärijuht polnud lühikese koolitee pärast kunagi seltskonna ees häbisse jäänud, oli keskkooli astumise eelsel talvel vanema poja Jüri hinnang isa teadmistele hävitav: «Lootusetu juhtum, ei mingit keskkooli lõppu.»
Päevaplaan, distsipliin või kuidas iganes seda nimetada, on avaldunud muuski. Näiteks tennises, milles Valter Lamp on Eesti meistrivõistlustelt hulga medaleid noppinud ja milles tema mõlemad pojadki olid omal ajal tegijad. Kaasa Elsa muidugi ka. Tema kontos on kolm medalit Eesti esivõistlustelt.
Valter Lamp tunnistab ka ise, et oli treenerina kõva sundija. Sisehalli polnud, pojad pidid kodus harjutama. Viis tuhat pallilööki päevas vastu elutoa pottahju.
«Oi, meil oli hull perekond, ma tõesti ei tea, mida naabrid arvasid,» naerab pereema. «Poisid tagusid palli vastu ahju, mina harjutasin kõrgeid toone ja meie väike spits ulus ja klähvis selle kõige taustaks.»
Elsa Lamp lisab muiates, et tal olid teatris ka ranged piirid ees, noodid ja sõnad: «Eks selle võrra oli kergem mehe elukorraldusega harjuda.»
Valter Lambi nõudlikkus viis selleni, et poeg Peeter jõudis N Liidu meistrivõistlustel hõbemedalini. Nüüd töötab ta Saksamaal treenerina. Teine poeg Jüri oli tennises samuti kõva käsi, aga nüüd on hoopis Soomes matemaatikaprofessor.
«See on hull lugu jah, üks poeg Saksamaal ja teine Soomes, aga mis sa teed,» kõneleb pereisa. «Mõelge palka seal ja siin. Ma leian, et professori ja Riigikogu liikme palk pole õiges suhtes, aga riigikogulased on ju oma palga ise määranud.»
Lamp kurjustab, et enne sõda sai professor kaks korda nii palju palka kui riigikogulane, aga nüüd on vastupidi.
Malevõit Kerese üle
Just tennis oli see, mis viis Valter Lambi kokku malemeister Paul Keresega. Nad kohtusid tennisväljakul siis, kui Keres ülikoolis matemaatikat õppis, hakkasid koos mängima ja jõudsid paarismängus medalini Eesti meistrivõistlustel ning võitsid spordiseltsi Dünamo üleliidulised võistlused.
«Malet me temaga küll eriti ei mänginud, mis mõte sellel oleks olnud,» muigab Lamp nüüd. Bridži mängiti küll. «Siiski, males olen teda simultaanil korra isegi võitnud, aga see simultaan on sootuks teine asi. Ja võibolla andis ta mulle ette, mine tea.»
Vanahärra ütleb, et ühe asja tahaks ta siinkohal juhust kasutades küll ära õiendada. «Keresest rääkides on aina jutuks olnud, et ta oli suur napsumees ja seepärast temast maailmameistrit ei saanud, aga see on sulaselge vale,» kinnitab ta. «Tal polnud sünnipäevalgi napsu laual - ta oli täiesti karsklane.»
Lambil jagub malemeistri kohta ainult kiidusõnu. Egas muidu kauast sõprust oleks tekkinud. Või siis plaani kahepeale kaubamaja avada.
Lamp ütleb, et kui poleks tulnud punased ja sõda, olekski ehk Keresest tema unistuste kaubamaja kaasomanik saanud.
«Keresega oli ju üldse küsimus, et kas lubatakse edasi mängida või pannakse kinni, aga eks Karotamm ta päästis,» räägib Lamp. «Noh ja pärast käis Keres jälle minu pärast Karotamme juures, kui mina juba olin kinni pandud. Mind visati seepeale vanglast otse tänavale saatesõnadega, et teie koht oleks küll Siberis, aga teil on liiga tugevad eestkostjad.»
Lamp oli nõukogulastel pinnuks silmas. Esto-Muusika ärijuht Tartus, suur pood Aleksandri tänava alguses. Seal teenitud toonastes oludes luksusliku tuhandekroonise kuupalgaga jõudis ta Tähtverre maja ehitada. Laenuga küll, aga intress oli madal, kolm protsenti.
«Rumalasti läks, punaste tulles müüsin kaks korterit oma majast maha, maksin võla kinni ja siis tõsteti tänavale,» räägib Lamp. «Nüüd kui maja tagastati, pidi poeg selle müüdud osa uuesti perele ostma…»
Vahepeal heidab Lamp pilgu märkmikusse ja kurdab, et hiljuti tabanud insult tegi temaga imeliku triki. Pärast toibumist oli kõik muu justkui korras, aga lugeda ei saanud. Mitte et poleks näinud, aga ei tundnud tähti, pidi hakkama otsast peale õppima.
«Te kujutage, majanduskandidaat, kes ei mõista lugeda,» ohkab Lamp. Lugu olnud seda imelikum, et kirjutamisoskus ei kadunud kuhugi, aga märkmete tegemisel polnud vähimatki mõtet, sest järgmisel päeval ei saanud neist midagi teada.
«…jah, tõsteti korterist välja ja asemele anti muldpõrandaga osmik, kus käimla oli õuel,» meenutab ta edasi. «Naine mul suutis parema korteri hankida.»
Juhused ja tutvused
Juhused, aga veel enam tutvused on need, mis elus edasi viivad. Muidugi endast peab ka asja olema, on Valter Lambil elus korduvalt kogeda tulnud.
Esto-Muusika ärijuhiks saamise eelduseks oli varasem kogemus vendade Prüüside äris Jänese kaubahoovis. Just siis hakkasid levima raadiod ja grammofonid. Et vanad müüjad poes ei jaganud moodsast tehnikast suurt midagi, anti see valdkond 1928. aastal 16-aastase Valteri hooleks. Ärivaistu oli noorukil nii palju, et kolm aastat hiljem tõusis ta ärijuhiks.
Seal äris juhtus ta kokku ka tulevase kaasa Elsaga. Tekkis aga klassikaline kolmnurk: ka peremees oli kenast tudengineiust huvitatud. Tekkinud rivaalitsemises sai töösuhe otsa ja raadiovaldkonna asjatundja läks Esto-Muusikaga suurde ärisse.
Sõja lõpul, kui Valter Lamp ühel mitmest korrast kinni võeti, korraldas abikaasa õlletehasest kirja, et väärt töölist on kiiresti tagasi vaja - lastigi vabaks. Sestpeale sai Valter Lambist õlletehase tööline.
Õllevabrikant õlut ei joo
Ja kes teab, ehk oleks lõpuks ka direktor saanud, kui ettevaatlikkus poleks tagasi hoidnud: ühe venna olid punased surma mõistnud, üks oli end sõja järel mitu aastat vangistamise eest varjanud ja õde sootuks Ameerikasse putkanud. «Ma ei tahtnud, et julgeolekumehed mu ankeeti süvenevad, olgugi et ministeerium tahtis mind ametisse panna,» räägib ta.
Selleks ajaks oli Lamp mitu aastat tehase asedirektor olnud. «Tõsi mis tõsi,» tunnistab mees nüüd, «õlu hakkas õlletehases algul väga maitsema. Priilt käes, eriti kui arvestada meistrite juurde degusteerimiseks toodud pudeleid.»
Tulemus oli see, et värske tehasetööline ei jõudnud mitu kuud selge peaga koju - kuni otsustas sõprusele õllega lõpu teha. «Minu meelest on õlletehases võimalik tööl olla ainult kahel viisil: sa kas ei joo üldse või jood - ja lõpuks saab sust joodik.»
Valter Lambi kiire koolitee tõusis Edasi esiuudiseks
Valter Lamp ja tema pere on mitut puhku lehelugudesse pääsenud. Näiteks tõsisasjaga, et perekond kogus Eesti tennisemeistrivõistlustelt üle neljakümne medali.
Suurest rekordist raporteeris Edasi omal ajal esiküljel, kui Valter Lamp suutis oma esimesel ülikoolitalvel läbida kolme esimese kursuse mahu ja teisel talvel kaks viimast kursust.