Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hando Runnel,
luuletaja
Oskar Lutsust kõnelda on üsna sama, mis kõnelda tuulest. Ikka tuul puhub kas põhjast või lõunast, ta on tugevam või nõrgem, vahel räägitakse ehk isegi tuule kiirusest - ja just nagu olekski kõik.
Kui minna tuule kätte, märkame üsna iseenesest, et oleme läinud tuulte kätte; kui vaatleme rändavaid pilvi tuuletul päeval, mõistame sedagi, et kusagil kõrgel on tuul olemas, see ajab ja liigutab pilvi.
Mõistame, et tuulel on tuhat nägu ja mitu tuhat iseloomu, kõiki varjundeid ei kirjeldagi; oma kimbatuses ütleme siis - tuul on tuul, jättes mulje, et me ju kõik teame temast kõik, oleme tast üle!
Oskar Lutsust ja tema raamatutest, eriti ta «Kevadest» on ka aastate jooksul palju kõneldud, aga mis ta on ja miks ta ennast lugema kutsub, ei osata ei elutarkuse ega teaduse abil üksipulgi seletada. Luts pole ise kunagi pikemalt targutanud, mis võiks mõne raamatu võlu vedru olla.
Aga ta tabab nagu naelapea pihta, kui lausub «ühe luuletaja» eeskujul: «Kes tegi oma aja parimat, see elas kõigile aegadele.»
Luts elas oma ajas, oma aja inimeste keskel, neid ta vaatles ja need teda tõukasid; ja ta rääkis nendest nagu nägi, õigemini nagu tundis - aga tunne ongi inimeses parim; see on kiindumuse ja armastuse tunne -, ja nõnda ennast andes elas ta kõigile aegadele.
Luts ise ei nimeta neid tundmusi nimepidi. Ta kirjeldab oma sisemaailma küll kogu aeg, aga kaudselt, väliste ilmete abil, näiteks nii, kui ta ütleb enesest:
«Minu deviis on ikka olnud: Laske mind rahus ja rõõmus harrastada oma armsamat tööd. Armsam töö... Milline on mu armsam töö? - Oi, vestelda! Isegi kõige vastikuma toidu kuski restoranis teen endale vastuvõetavaks, kui jutlen mõne tuttavaga. Ja imelikul kombel ei vestle ma siis mitte ainult nendega, vaid ka iseendaga ühtlasi. Ning veel sealjuures - ma ei tea, kas see on tähtis - mõtlen oma teose kangelastest, et mis nad küll teeksid minu asemel?»
See Lutsu vestlemisvajadus ja empaatia hoiab teda alati inimeste hulgas; ta laotab oma jutustamise müüdikanga kõige argisema olemasolu peale; teeb meie maailmagi meile muinasjutuliselt lähedaseks, imepäraseks, hellaks ja kurbuseni valusaks.
Oskar Lutsu tööriist on tema tundelisus. Keegi ei nimeta seda geniaalsuseks, aga selle erakordne antus, selle kategoorilisus on vaieldamatu. Enne kui jutustamise tundelisus jõuab ülearu magusaks minna, leiab Luts alati mõne mõru või kibeda tilga, nii on ta jutustamine võbelevas tundelises tasakaalus, on tempereeritud.
Aimu Lutsu kui kirjaniku hingehäälestusest peaks andma ta tunnistus: «See ehk paistab sentimentaalsena mõnelegi, kuid minule pole midagi armsamat kui järv, heinamaa, kased ja vihisev kuldnokkade parv.»
See eluaegne igatsus on Lutsu enda arvates pärit sügavast lapsepõlvest, kui koduse halli maja tagant algas tiheda võsastikuga kaetud vesine, padrikuline heinamaa, seal mudane jõeperv ja loigud.
Nende «kallastel kasvasid kummalised lilled. Nimetasin neid lilli oma leksikoni järgi ning püüdes neid kätte saada, pidin tihti uppuma mudasse. Eemal oli tihe ja tume kuusemets. Sinna ma naljalt ei julgenud oma jalga viia, sest seal võis olla ja elutseda... mine tea, kes. Mõnikord siiski usaldasin minna salapärase metsa servani, kuid põgenesin kohe tagasi oma laugaste juurde, mis olid muutunud mulle peaaegu sõbraks. [--] Kasvasin ttäiesti omapead ja ikka üksi, ikka üksi. See igavene üksindustunne on praegugi mu varaks. Sellega ma ei taha öelda, et mu süda pole lahti sõpruseks ükskõik kellega, kuid lühikest aega kestnud kallid aarded purunevad ruttu ning hinge jääb üksnes tusk».
Need sõnad on justkui sissejuhatus, et mõista Lutsu kirjutatud «Kevadet» kirjandusloos.
See on tundeliste noorte maailm, kes alles looduslikud olendid, tundlikud, alles teadliku ja tahtliku programmita, kõik omamoodi üksiklased, kõik neile saatusest antud ajas ja kohas - viibivad ja vaatlevad iseennast. Ja kogevad armastust, mis asub neil kusagil kurgus või hinges ja mis kutsub kas või vastu tahtmist kuhugi, mille kutsele nad alistuvad, aga mille tulemuseks on ikka ainult tusk.
Et see olukord inimeste juures on ja jääb alati suuresti sellekssamaks, ulatub Lutsu «Kevade» ajast aega nagu igavene maailmaalgus, millest ettepoole pole seni veel keegi oma kirjanikupilgu või jutustajasuuga meid juhatanud.
Arvamus
Mida arvate Oskar Lutsu «Kevadest» ja millised kolm kohta sellest raamatust meenuvad teile kõigepealt?
Eva Luts, kirjastaja
Tegelen kirjastamisega, seepärast meenuvad mulle tegelikult esimesena hoopis kohad «Suvest» ja «Äripäevast», kus kirjanik Lesta näeb vaeva oma esimese raamatuga.
Aga «Kevade»? Kui koolis käisin, oleks mulle kahtlemata meenunud esimesena see, kuidas Toots Teele tantsima rebis ja köstri otsa kukkus. Samuti Tootsi pahateod, mida ta tegi üksteise järel nii palju, et kõigil olid esimesed juba meelest läinud.
Teiseks millegipärast - kui Arno ei lubanud Kuslapil rehkendust Imelikule näidata. Mäletan, kuidas ma lapsena imestasin, et millest see viha. Ja miks Kuslap siis ikkagi pidi neid rehkendusi näitama?
Kolmas koht - kuidas Toots käib õpetaja Lauri toas oma asju ja kutsikat otsimas ning Laur ütleb talle, et kui ta nelja ülesannet ei jõua teha, siis tehku kaks, aga hästi. Niisuguseid kohti, mis lugejaile meelde jäävad, on «Kevades» palju.
Nora Toots, õpetaja
Minuealistele inimestele on «Kevade» väga-väga lähedane raamat, sest samal ajal, kui ma õppisin - eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel -, oli maal veel palju selliseid koole, nagu kirjeldab Oskar Luts.
Olin küll linnalaps, aga mul õnnestus (nii leian praegu, tol korral tundus see mulle suur õnnetus) viibida kaks nädalat ühes umbes selletaolises koolis. Ainuke erinevus - seal polnud ühiselamut.
Ja kõik, mis on seotud selle kooliga, on jätnud mulle tohutult sügava mulje, sest ma olen seda läbi elanud. Tossav õlilamp laes ja see hirmus pimedus, milles tuli kirjutada! Ja ka minul oli selline väike tahvel ja krihvel olemas, küll enne kooli.
Nii et kõik see «Kevades», mis on seotud kooli ruumi, pingi, lambi ja selle pimedusega, meenub mulle kõigepealt. Ja muidugi Tootsi maakera, Kiire hiired-nööbid-saapad ja saun ja grammofon.