Voodihaige teadusemees vaatab elu kui mustvalget pildirida

Sünnist saati värvipime mees Ants Kaasik (65) on vaadanud elu justkui udusevõitu mustvalget filmi. Viimased kolm aastat pole kahe kõrgharidusega ja kandidaadikraadiga mees voodist tõusnud.

Ants Kaasik ei tea, missugused näevad välja värvid. Ei ole punast, kollast ega rohelist, ainult tumedad ja heledad toonid, kõik rajaneb kontrastil. «Noorena jätsin meelde, et see kampsun on roheline ja teine punane, nüüd enam ei viitsi,» ütleb ta.

Värvipimedus on harvaesinev tõbi: selle all kannatab üks inimene 300 000 kohta. Sama haigus valis välja ka Antsu kaks venda. «Nii anname kolmekesi eesti rahva normi täis,» muheleb mees. Tegelikult elab Eestis 7-8 värvipimedat, teab Ants.

Nõrgaks jäänud silmade tõttu on aga mustvalgegi pilt udulooris ning teleripilt haaramatu. Oma lemmiktegevuse juures - ristsõnade pusimisel - kasutab Ants tugevat luupi.

Kui elukaaslane või abiline on mehe ratastooli sikutanud, pääseb ta iseseisvalt entsüklopeediariiuli juurde. Et käte halvatus ei luba kirjutada, peab Ants vastused lihtsalt meelde jätma. Kui kaasa töölt koju tuleb, täidab ta lahtrid ära.

Optimistliku jutumaneeriga Ants näeb igal halval asjal häid külgi - tänu kehvadele silmadele sai ta tuttavaks oma silmaarstist elukaaslase Silvi Jänesega. Kahe peale kokku on neil kolm last, lisaks seitse lapselast. Nii et jõulude paiku saab tuba rahvast täis.

Maapoisist teadusemeheks

Ants Kaasik on põline maapoiss, ilmavalgust nägi ta Lääne-Virumaal Reola vallas. Õige maamehena tahtis ta õppida põllumajandust. Mõdriku põllumajandustehnikumi lõpetamisest noormehele ei piisanud, ta üritas pääseda EPAsse.

Aga esimese raksuga ei läinud õnneks. «Tegin vene keele kirjalikus eksamis 36 viga, ainuüksi pealkirjas oli kaheksa apsakat,» on tal täpselt meeles. «Sul olid kehvad silmad, ei näinud maha kirjutada,» torkab kaasa naerdes vahele.

«Siis oli nõnda, et isa pakkus sovhoosile lehma müüa, ei ostetud. Seejärel küsis: ega te poissi ei taha?» meenutab Ants muheldes. Taheti küll, poisist sai karjabrigadir.

Aga noormehe õppimisiha ei kadunud. Aasta pärast ei olnud enam EPAsse konkurssi ja Ants pääses tudeerima. Pärast kõrgkooli lõpetamist sai temast Rakveres Eesti Mustakirju Karja Tõulava zootehnik. Nägemisdefekt ei lubanud aga Antsul seda ametit kuigi kaua pidada.

28-aastasena tuli Ants EPAsse aspirantuuri ja asus elama Elvasse. Nelja aasta pärast valmis väitekiri rasva- ja kuivainesisalduse kohta piimas. «See oli elu tipphetki,» leiab ta. Ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus avaldas sel puhul tema eluloo.

Kuid 30. eluaastate algul hakkas Antsu tervis halvenema. Elvas pidas ükskord miilits mehe kinni ja käratas: «Poiss, sa oled purjus!» Aga ei olnud, Antsu kimbutasid liikumishäired.

Diagnoosiks kirjutasid arstid tserebioos-spiraalse ataksia, mille välised nähud on sarnased sclerosis multiplexiga. Tõve otsest põhjust meedikud ei tea, arvatakse, et see on kaasasündinud haigus, mis lööb küpsemas eas välja.

«Noorena harrastasin talisuplust, ehk on sellel oma mõju? Ei tea,» arutleb Ants. Karjabrigadirina külge hakanud suitsetamispahest loobus mees hulk aastaid tagasi ja napsilembene pole ta kunagi olnud. «Tudengipõlves olin korra purjus ning jäin WC-potil magama,» tunnistab ta. Sellest kogemusest piisas.

Halvenev tervis sundis Antsu mõtlema erivajadustega inimestele - ta astus Tartu ülikooli defektoloogiaosakonda. Mõne aja pärast läks ta üle psühholoogiaosakonda ning pühendus pimedate psühholoogiale.

Paar aastat juhtis Ants Kaasik Tartu Pimedate Kombinaati, aga juhitöö talle eriti ei istunud. Koos Silviga oli ta hulk aega ametis Tartu ülikooli nägemise tervishoiu laboris.

Koos kahe kolleegiga töötas Ants välja pimedate lugemismasina ning ilmutas broshüüri mõõtu raamatu. Proovilugemisel leidis üks pime mees, et masina hääl on robotlikult õõnsavõitu. Sekretärineiu loeb palju paremini, arvas testija.

Kuid Antsu leiutis jäi varsti tehnikale jalgu, kui Eestissegi jõudsid kõnesüntesaatorid.

Harjudes paratamatusega

Tasapisi süvenev haigus on jätnud Antsule kohanemiseks aega. Kui kõnnak muutus veidi taaruvaks, võttis ta toeks ühe kepi. Seejärel kaks küünarkeppi, toetusraami ning lõpuks ratastooli. Praegu veedab ta enamiku ajast voodis.

«Sellest on kahju, sest Ants on seltsiva loomuga,» ütleb elukaaslane. Kui mees kevadel 65. sünnipäeva pidas, vooris külalisi nädal aega.

Staadioni tänava kodust neljandalt korruselt pääseb ärksa vaimuga mees välja haruharva, sel aastal polegi võimalust olnud. Vajadusel, näiteks arsti juurde minekuks, saab tellida invataksot. «Ratastooli tassimiseks on kehtestatud korrusetasu, justnagu klaveri kandmisel,» muheleb ta.

Antsu elu keskpunkt on juba kolm aastat voodi. «Aga eks see ole üks tähtis paik - inimene sünnib nurgavoodis, kasvab lapsevoodis, paneb aluse uutele eludele abieluvoodis, põeb haigevoodis ja lõpetab elu surivoodis,» mõtiskleb ta.

Mees on rahul, et tema käsutuses on funktsionaalne voodi, nii et ta saab ennast ise istukile tõmmata. Nii palju tema käed veel töötavad. Kahjuks ei pääse ta omal jõul ratastooli.

400 krooni suuruse hooldusraha eest käib Antsule paar korda kuus appi mees, kes teda tõsta jaksab. Silvi arvates ei saagi nõuda, et keegi selle raha eest voodihaiget inimest päevast päeva hooldaks. Tegelikult on Antsul kokku neli abilist. Voodihaige põetamine hooldekodus on ju mitu korda kallim.

«Meie saame praegu hakkama, aga kindlasti on paljud voodihaiged raskemas seisus,» arutlevad Ants ja Silvi. Ei kujuta ette, kuidas tulevad toime voodihaiget vanemat põetavad lapsed, kes käivad tööl. Sotsiaalpoliitika peaks omaste hooldusele rohkem tähelepanu pöörama.

Liikumatu mehe peamine side välismaailmaga on telefon, mille ta paneb igal õhtul hoolikalt laadima. Vahetu suhtlemine on raadiojutust olulisem.

Ants on aktiivse mehena puhunud sisse elu Otepää invaühingule, löönud kaasa Eesti Pimedate Ühingu Tartumaa osakonnas jmt. Ärgas vaim pole teda maha jätnud praegugi, sest liikumisvõimetuna üritab ta luua Tartu voodihaigete seltsi. Ta loodab, et saatusekaaslased annaksid endast teada ja helistaksid muretelefonile.

Inimestest sõltuv

Ants usub, et sünnist saati pimedal või jalutul on kergem oma saatusega leppida - nad ei kujuta täpselt ette, millest on ilma jäänud. Kas ta on õnnetu? «Ei ole,» ütleb mees kindlalt. «Õnnelik ka mitte,» lisab ta pärast väikest mõttepausi.

«Nii humoorikas inimene nagu Ants ei saagi päris lonti vajuda,» arvab Silvi ja lisab: «Ants on heas mõttes mõjutatav, talle on kerge psühhoteraapiat teha.»

«Olen sõltuvushaige,» teeb Ants äkki ootamatu avalduse. «Ma ei sõltu ainetest, vaid teistest inimestest,» selgitab ta. See on sõltuvustest parim.

Liikumisvõimetu mees näeb oma olukorras headki - ta ei pea taluma füüsilist valu. Hingevalust ta ei räägi.