Raadi linnaosas peremeheta ringi jooksnud rotveiler ründas juba mitmendat korda tänaval jalutanud naist ja temaga kaasas olnud puudlit. Ehkki puudel suri haavadesse, peab rotveileri perenaine oma koera sõbralikuks.
Vao tänava ridamajas elava Irina Võsa kinnitusel ründas naabruses, Kruusakuru tänava alguses elav rotveiler Korri teda ja tema kuningpuudlit Morrist 10. oktoobril juba kolmandat korda.
14. oktoobril kirjutas Eesti Põllumajandusülikooli morfoloogia õppetooli dotsent Elbi Lepp Morrise lahanguprotokolli: koer suri ulatuslike verevalumite tagajärjel tekkinud septitseemiasse.
«See koer tuleb magama panna,» on Irina Võsa murdjarotveileri saatuse suhtes resoluutne. «Ta jätkab väiksemate koerte ja kasside murdmist, sest tal on vere maitse suus. Ta on kasvanud pererahval üle pea.»
Koer nautis vabadust
Irina Võsa hinnangul provotseeris Kruusakuru 1a majas elav rotveileri pererahvas ise oma tõukoera rünnakuid, sest juba aastaid võis näha koera Vao, Adra, Künni ja teistel ümberkaudseil tänavail üksipäini patseerimas.
Irina Võsa abikaasa Tiit Võsa sõidab hommikul sageli tööle Kruusakuru tänava kaudu ning on enda kinnitusel korduvalt näinud, kuidas üle keskea hallipäine naisterahvas avab Kruusakuru 1a hoovivärava ning laseb rotveileri tänavale, ise loomaga kaasa minemata.
Rotveileri suure vabaduse tunnistaja on olnud korduvalt ka Adra tänavas elav Raivo Kull, keda Irina Võsa arvates võib pidada pärast 10. oktoobrit lausa tema elupäästjaks.
«Kuulsin tänavalt karjumist ja nägin naist, kes kaitses meeleheitlikult oma koera rotveileri rünnaku eest,» meenutas Kull. «Mul polnud midagi muud käepärast, võtsin kirve ja jooksin tänavale.»
Kulli sõnul äsas ta rotveilerile mitu korda kirvesilmaga. Kui see ei aidanud, lõi ka teraga.
«Ega see teda eriti heidutanud, aga mingil määral tõmbus ta eemale,» rääkis Kull. «Mul oli tõesti hirm nahas, aga huvitaval kombel ta mulle kallale ei tulnud.»
Kulli sõnul taandus rotveiler vastumeelselt alles siis, kui keegi naabreist kutsus kohale politsei ning lärmi peale kogunes uudishimulikke.
Kaks aastat tagasi, 2000. aasta 22. oktoobril päästis Irina Võsa ja ta puudli rotveileri käest Raivo Kulli naaber, Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor Tõnu Kollo. Oli pühapäeva hommik ja Kollo läks postkastist ajalehte võtma.
«Pilt oli kaunis jõhker,» tunnistas Kollo. «Naine oli võtnud koera sülle, et teda rotveileri eest kaitsta, ja karjus appi. Siis hüppas rotveiler talle peale, paiskas pikali ja läks puudlile kallale.»
Kollol oli käepärast vaid ämber veega. Ta valas selle rotveilerile pähe ja peletas siis looma ämbriga vehkides seni, kuni Irina Võsal õnnestus koju põgeneda.
«Rünnak tundus igal juhul ka naisele ohtlik,» hindas Kollo. «Lõrisev, punaste punnis silmadega koer, ila tilkus. Vähemalt tol hetkel oli mul küll tunne, et selline koer tuleks magama panna.»
Ei tee kärbselegi liiga
Rotveiler Korri omanik, Tartu lasteaia Kivike juhataja Tiia Volmer võttis omaks, et tema koer hammustas Irina Võsa puudlit 1999. aastal ja nüüd, 10. oktoobril.
1999. aastal sai Volmer Võsaga kokkuleppele ja maksis kuningpuudli ravimise eest sadu kroone hüvitist. 2000. aasta rünnakus polnud osaline minu rotveiler, väidab Volmer.
Volmeri kinnitusel polnud viimasel rünnakupäeval, 10. oktoobril Kruusakuru 1a kodus mitte kedagi peale tema 90-aastase ema, kuid vanadaam ei tegelevat koeraga üldse: ei andvat talle süüa ega viivat teda jalutama.
Nii 1999. aastal kui ka nüüd sai rotveiler Volmeri väitel koduõuest välja, kaevates end aia alt läbi. Eile Postimehe reporteriga kohtudes ei soovinud Volmer kaevekohta näidata, viidates vaid umbmääraselt käega: «Mis siin näidata, koht on täpselt samasugune nagu siin.»
Volmeri versiooni kohaselt kaevas rotveiler end esmalt naabri aeda ja siis naabri aia alt tänavale. Palve peale näidata maani ulatuvas ning hekiga palistatud võrkaias koht, kust rotveiler võis tänavale pääseda, Volmer ei reageerinud.
«See on täitsa üle mõistuse, ta ei tee kunagi kellelegi midagi,» avaldas Volmer oma koera viimase rünnaku üle imestust. «Ta on jumala sõbralik, ainult kipub üles hüppama. Mingit probleemi pole olnud.»
Volmer rääkis, et oli rotveileri 10. oktoobri rünnaku ajal lasteaias tööl. Kui ta politsei väljakutse peale autoga koju jõudis, olid koerapüüdja ning hulkurloomade püüdmist korraldav loomaarst Anne Räis rotveileri aeda tagasi lasknud.
Keegi oli kodus
Räisi sõnul jäi talle esmalt mulje, et Kruusakuru 1a majas pole tõesti kedagi kodus, kes võinuks rotveileri aiast välja või aeda tagasi lasta. Õuest kostva lärmi peale avanes aga garaaži uks ning sealt vaatas välja kolmekümnendais aastais heledapäine mees, kirjeldas Räis.
«Ma küsisin mehelt pahaselt, miks ta oma koera ära ei kutsu,» meenutas Räis. «Tema vastas, et ta ei saa - koer ei kuulavat tema sõna!»
Postimehe pärimise peale, miks pole Tiia Volmer Irina Võsaga pärast rotveileri kallaletungi ja puudli surma rääkimas käinud, vastas Volmer esmalt, et ta ei teagi, kus hukkunud puudli perenaine elab. Politsei olevat keeldunud ütlemast nii Võsa nime kui aadressi.
Hiljem tunnistas Volmer, et teab Võsa koduks olevat ridamaja, kuid ei tea, millises boksis Võsa elab. Samas leidis Volmer, et kui Võsal on pretensioone, võinuks ta ise rääkima tulla.
Ühtlasi heitis Volmer puudli ja ta perenaise kaitseks välja astunud Raivo Kullile ette jõhkrust ja brutaalsust.
«Mõelge nüüd ise, kui võetakse kätte kirves või muu, kas see on õige käitumine looma suhtes, kui nii rünnatakse,» küsis Volmer. «Vaadake, minu koeral on peas ja pea ümber mitu auku.»
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest saab trahvida loomaomanikku kuni 12 000 krooniga. Politsei algatas 10. oktoobri juhtumi peale väärteomenetluse.