Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridus pole veel haritus
Malle Salupere, Kultuuriloolane (ESDTP)
Konkreetseid mõtteid on sadanud süle ja seljaga. Loodame, et ei lähe nii nagu tuntud laulus: «Kes veerand uskus, rumal on ja poole petta saand.» Ühinedes arukate ettepanekutega, lubame endale üldisemat arutlust.
Võibolla saab praegu veel midagi ette võtta, et säilitada ja rohkendada seda eestlaste vaimupotentsiaali, mis aastasadu on võimaldanud meil olla üks lugemislembesemaid rahvaid maailmas ja praegu tõstnud meid esirinda arvuti- ja internetikasutuse poolest.
Kui vaid need teised esikohad (alkoholi- ja muude meelemürkide lembus, kuritegevus, aids) meie suurimat vara inimkapitali kõlbmatuks ei muudaks.
Inimkapital ja investeeringud sellesse moodustavad arenenud riikide rahvuslikust rikkusest kuni kolmveerandi, Eestis aga peetakse investeerimist inimkapitali (haridus, tervishoid, täiendõpe, teadus jne) tarbimiskuludeks ja laste sünnitamist ehk rahvastiku taastootmist ei väärtustata üldse.
Muidugi saab Tartus hea hariduse, aga unarusse on jäänud isiksuse kasvatamine, mis nõuab rohkem head tahet kui kulutusi. Mitte kusagil kultuurriikides ei käsitata hariduse sisu ja eesmärki ainult «konkurentsivõimelise» elukutse omandamise abinõuna. Lääneriikide haridusstrateegias on esikohal oma tervisest hooliva, perekonda, riigi ja ühiskonna huvisid väärtustava salliva, eetilise ja laia silmaringiga isiksuse kujundamine, mis tagab tõelise kodanikuühiskonna funktsioneerimise.
Meie haridusstrateegia koostajad pole selle peale tulnudki. Eksamisüsteem on orienteeritud ainult punktiteadmistele, isiksuse kasvatamine ja väärtushinnangute suunamine on unustatud.
Tosina aastaga arutult ja vastutustundetult raisatud ressurssi lähiajal välisabita taastada pole võimalik. Tuleb otsida riiklikke partnereid, mitte ahneid eraettevõtjaid, kes käituvad siin kolonisaatorite parimate tavade kohaselt: kasum kohe ja palju.
Koolist väljalangemine võiks ka olla olemata, kui süvavaesuses lastele (neid on vähemalt veerand õpilastest) tagada tasuta töövihikud ja hädavajalikud õppevahendid. Kui esimesel koolipäeval öeldakse, et homme tuleb tuua 100 või 150 krooni, ei julge paljud enam tullagi.
Koolide sulgemise asemel tuleb mõelda klassikomplektide vähendamisele parema hariduse huvides. 36 õpilast algkooliklassis on üks koolistressi põhjusi.
Suureneb vaimse ja füüsilise puudega laste hulk, kelle õpetamiseks tavakoolis esialgu puuduvad ühiskondlikud eeldused. Nende laste kiusamine ja tigestumine on üks koolivägivalla vohamise põhjusi.
Puiestee kooli sulgemine oli viga, mis tuleb kuidagi heastada. Koolitust «teistsuguste» talumiseks vajavad nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpilased.
Kõik õpilased ei mahu ülikooli ja neid ei tohi ainult sellele orienteerida. Tuleb laiendada ja mitmekesistada Tartu kutseharidust, korraldades õpetust koolide ja tugevate ettevõtete baasil. Eelkõige aga on vaja väärtustada kõiki ameteid ja elukutseid.
Muidugi võiks Tartus olla haritud inimeste jaoks rohkem töökohti, aga ei saa tahta, et teised linnad ja piirkonnad peaksid spetsialistidest ilma jääma.
Pidevalt tegutsev ülikool Tartus on sajandeid olnud kaadri sepikojaks kogu Eestile ja peab selleks jääma. See on Tartu peamine magnet, mis on muutnud meie linna rahvusvaheliste kultuurikontaktide ja rahvuslike algatuste keskuseks.
Euroopalik haridus ei tähenda õppimist välismaal, vaid kohalike võimaluste arendamist. Haridus koos laiapõhjalise haritusega on palju võimsam relv mistahes roostetavast relvarauast. Selle omanik aga võib edukalt töötada paljudes, mitte ainult diplomijärgsetes ametites.
Tartule eriti vajalike spetsialistide saamiseks tuleb luua võimalikult rohkem munitsipaalstipendiume ja soodustusi õppe- ja eluasemelaenu tasumisel.
Kui lõpeb hundiseaduste jutlustamine, võib ka koolivägivalla vastane kampaania tulemusi anda. Vägivaldses ja õiglustunde minetanud ühiskonnas on see tuuleveskitega võitlemine.